Anton Õunapuu

Anton Õunapuu

Sünniaeg	7. november 1887 Vändra
Surmaaeg	2. aprill 1919 Pitalova, Petserimaa
Auaste	reamees
Juhtinud	Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik
Sõjad/lahingud	Eesti Vabadussõda
Autasud	Vabadusristi II/3 Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga

Anton Õunapuu VR II/3 (7. november 1887 Vändra – 2. aprill 1919 Pitalova, Petserimaa) oli eesti sporditegelane, kergejõustiklane, võimlemis- ja ujumisõpetaja, eesti skautluse rajaja. Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik Vabadussõjas.

Elulugu

Anton Õunapuu sündis Vändras talupoja peres. 16-aastaseks saamiseni õppis ta Vändra koolis, kuid siis pidi isa surma pärast kooli pooleli jätma ning tööle minema. Aastal 1908 asus ta elama Tallinna, kus õppis edasi õhtukursustel.

Anton Õunapuu oli hea spordimees ja spordiseltsi Kalev liige. Seltsi abil asus ta Soome õppima ning käis läbi Helsingis Võimlemise Instituudi. 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja töötas mitmes koolis võimlemisõpetajana. Hea maine sai Anton Õunapuu Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli võimlemisõpetajana, sest neis koolides lõi ta 1917. aastal skaudirühmad. Liikumine laienes ja varsti loodi Tallinna Skautide Malev.^[1]

Valiti 1917. aasta kevadel Tallinna Linna Politseivalitsuse 5. jaoskonna miilitsakomissariks. Pani kokku paarisajast koolinoorest korra eest hoolitseva õppiva Noorsoo Roodu.^[1]

Eesti Vabadussõjas

Vabadussõjas vabatahtlikult 20. detsembrist 1918 Kalevlaste Malevas, kus oli kuulipildujate roodu pealik. Ühtlasi ajalehe Vaba Maa kirjasaatja. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Viru rindel ja Pihkva rindel.

Sai esimest korda raskelt haavata 16. jaanuaril 1919 lahingus Virumaal, Järve küla juures ja toodi Tallinnasse ravile. Kuid läks enne täielikku paranemist rindele tagasi ja langes lahingus 2. aprillil 1919 Petserimaal Pitalova (Suur-Bereznjuki) küla juures.

Eesti skaudiliikumise rajaja maeti 9. aprillil 1919 oma sünnikoha Vändra vanale kalmistule.

Mälestuse jäädvustamine

26. mail 1940 avati tema langemise kohas üle kahe meetri kõrgune graniitsammas, mille püstitas Skautide Malev.^[2] Sama aasta lõpus, seoses kommunistide võimuletulekuga, Anton Õunapuu mälestussammas purustati.

17. mail 1936 istutati Vändra kiriku juurde Tallinna “Kalevi” poolt tema mälestuseks tamm. Olgugi et 1940. aastal prooviti tamme murda, kasvab see uhkelt tänaseni.

Eesti iseseisvumise taastamise ajal [kuupäev täpsustada] korrastasid skaudid tema sünnitalu asukoha Aluse külas, kus avati ka mälestuskivi, millele hiljem lisati infotahvel A. Õunapuu kohta.

Tunnustus

Vabadusristi II liigi 3. järk, 1920 (postuumselt)
Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga (postuumselt)

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 07. november 1997, Leho Männiksoo, Sportlane, sõdur ja skaut, Saade Anton Õunapuu 110. sünniaastapäeva puhul
↑ Nädal Pildis, Nr 10, 1940

Kirjandus

T. Künnapuu, "Anton Õunapuu", Tallinna Teataja 10.04.1919.
"Anton Õunapuu: in perpetuam rei memoriam", Tallinn: Tallinna Õpetajate Selts, 1920.
A. Rebast, "Truuks jääme isamaale viimse veretilgani! Mälestusi kalevlaste võitluspäevilt" "Kaitse Kodu!" 1934, nr. 21, lk 624-625.
"Eesti Vabadusristi kavalerid", Tallinn 1935, lk 354.
N. Rahe, "Anton Õunapuu Vabadussõjas" "Eesti Skaut" 1939, nr 3, lk 51-55.
Hannes Walter, "Noorteorganisatsioonid Eesti Vabariigis", Noorte Hääl 18.12.1988.
Vaido Lillemaa, "Anton Õunapuu elu ja töö", "Edasi" 05.04.1989.
Hannes Walter, Tiina Tojak, "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid", Tallinn 2000, lk 215-217.
Leho Männiksoo, "Anton Õunapuu ja meie: Eesti skautluse rajaja", Tallinn: Eesti Skautide Ühing, 2005.
Jaak Pihlak, "Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad" Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2008, lk 259-261.
Juhan Maidlo, "Kalev läbi sajandi. Viies osa. Liidrid." [Eesti Spordiselts "Kalev"], Tallinn: SE&JS, 2012, lk 34-45.
Daimar Lell, "Mees esimesest reast. Anton Õunapuu 125." "Sport ja Muuseum" jaanuar 2013, nr 2, lk 3-17.
Otto Tief, "Kalevlaste Maleva sõjapidamise päevaraamat 1918-1919" Tallinn: Grenader, 2015.