Charles Baudelaire

Charles Baudelaire

Sünniaeg	9. aprill 1821 Pariis
Surmaaeg	31. august 1867 (46-aastaselt) Pariis
Amet	luuletaja, kunstikriitik, esseist, tõlkija, kirjanik, tõlkija, kriitik
Autogramm

[muuda Wikidatas]

Charles-Pierre Baudelaire [bodle:r] (9. aprill 1821 Pariis – 31. august 1867) oli prantsuse luuletaja, tõlkija ja kriitik. Dekadentsi rajaja.

Elukäik

Oma lapsepõlve kohta on Baudelaire kirjutanud, et see olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada.

Baudelaire'i isa oli kunsti- ja kirjandushuviline, kodus oli rikkalik raamatukogu. Kui poiss oli kuueaastane, siis isa suri ja ema abiellus uuesti – kolonelleitnant Aupickiga, kes oli Baudelaire'ile elavaks näiteks, kuidas ta oma elu elada ei tahtnud.

Aastal 1830 asus Baudelaire õppima Lyoni kolledžisse. Alates 1836. aastast õppis ta kolm aastat Pariisis Collège Louis-le-Grandis õigusteadust, kuid kool jäi lõpetamata. Õppimisest ei tulnud midagi välja, Baudelaire'i tõmbas eelkõige boheemlaslik eluviis ja ladina kvartal. Sellesse aega jäid ka esimesed kirjanduslikud katsetused. Muuhulgas tutvus ta ka Balzaciga, keda ta kõrgelt hindas.

Perekond püüdis teda alkoholilembesest keskkonnast eemale saada ning aastal 1841 saadeti Baudelaire Indiasse. Charles ei talunud laevareisi üksindust ning pöördus, Indiasse jõudmata, Pariisi tagasi.

Täisealiseks saamisel lubas isa pärandus tal meelepärast elu seada ja järgneski kolm aastat tõelist dändielu. Perekond sekkus Baudelaire'i ellu veel korra: et ta pärandust kergekäeliselt läbi ei lööks, kuulutati Baudelaire teovõimetuks ning talle määrati äraelamiseks kindel pajuk. See sundis Baudelaire'i kirjutama.

Baudelaire'i elu armastus oli mulatist näitleja Jeanne Duval, kes oli 23 aastat Baudelaire'i truudusetu kaaslane ning kelle otsest mõju Baudelaire'i luulele on lihtne leida.

Elu lõpus elas ta vaesuses, võlgades ja haigena. 46-aastaselt suri ta halvatuna.

Looming

Baudelaire on kirjandusliku sümbolismi eelkäija.

Aastal 1845 ilmus esimene, maalidele pühendatud kunstikriitiline töö "Salong" ("Salon"), millele järgnes teine samanimeline aastal 1846. Seejärel ilmusid ilukirjandusliku proosa katsed, nt "Fanfarlo".

1857. aastal ilmus luulekogu "Kurja lilled" ("Les Fleurs du mal"), mis põhjustas skandaali ja kohtuprotsessi: kuus luuletust keelati "ühiskondliku moraalitunde solvamise tõttu".

Baudelaire'i "kunstnik" oli üksi vaimupimeduse ja tehnilise progressi poolt määratud maailmas, kunstniku elu juhtisid loovusest ja vaimsusest tulenevad pinged; lahendust pingetele otsis kunstnik veini, oopiumi ja hašiši ("Kunstlikud paradiisid", 1860) toel.

1869. aastal, juba pärast Baudelaire'i surma, ilmus 50 proosaluuletusega kogumik "Pariisi spliin" (või "Väikesed poeemid proosas") ja 1909. aastal Baudelaire'i päevik.

Eesti keeles on ilmunud "Väikesed poeemid proosas" (1930, 1991, 1999; tõlkija Marie Under), "Kurja lilled" (1967), "Väikesed kurja lilled" (2000), "Kurja õied" (2000), "Mu alasti kistud süda" (2014, Loomingu Raamatukogu) ja "Kunstlikud paradiisid" (2017, Loomingu Raamatukogu).

"Kurja lillede" 6 ärakeelatud luuletust on avaldatud ajakirjas Vikerkaar 2000, nr 11-12.

Kirjandus

Hasso Krull, "Suurlinnade pikk vari. Baudelaire, modernism ja Eesti" – Vikerkaar 2000 nr 10, lk 78–92
Jaan Puhvel, "Baudelaire'i kajastus ja mõju eesti kirjanduses" – tema artiklikogumikus "Ulgvel ja umbes", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 106-117
Ain Kaalep, "Baudelaire Eestis". Artikliseeria ajakirjas Keel ja Kirjandus: I osa 2001, nr 6; II osa 2002, nr 1; III osa 2004, nr 10
Katre Talviste, "Raiped teetähiseks. Kaugematest ja lähematest Baudelaire'i lugemistest" – Vikerkaar 2004, nr 12, lk 91–104