Dalmaatsia kuningriik

Kraljevina Dalmacija
Königreich Dalmatien
Regno di Dalmazia
Dalmaatsia kuningriik

1815–1918
Lipp
Vapp
Dalmaatsia punasega
Valitsusvorm monarhia
Osa Austria keisririigist
Pealinn Zadar
Religioon katoliku kirik
Riigikeeled horvaadi, itaalia
Rahaühik Austria-Ungari kulden (1815–1892),
Austria-Ungari kroon (1892–1918)

Dalmaatsia kuningriik (serbia-horvaadi Kraljevina Dalmacija, saksa Königreich Dalmatien, itaalia Regno di Dalmazia) oli kuningriik Austria keisririigis (1815–1918). See hõlmas kogu Dalmaatsia piirkonna.

Ajalugu

Dalmaatsia kuningriigi kaart
Zadari Kopnena Vrata (maapoolne värav) 1909. aastal

Dalmaatsia kuningriik moodustati Illüüria provintside territooriumidest, mille Habsburgide monarhia vallutas Prantsuse keisririigilt 1815. aastal ja mis jäid Austri keisririigi osaks ka pärast 1867. aasta riigireformi. See jäi Habsburgide monarhia eraldi osaks 1918. aastani, kui selle territoorium – välja arvatud Zadar, mille annekteeris koos Lastovo saarega Itaalia – sai Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste riigi ning Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriigi (hiljem Jugoslaavia kuningriigi) osaks. Vidovdani põhiseaduse (1921) tulemusena jagati suurem osa kuningriigist Spliti oblastiks ja Dubrovniki oblastiks, Kotori laht liideti halduslikult Montenegro Zeta oblastiga.

Demograafia

1880

1880. aasta Austria rahvaloendusega loendati kuningriigis järgmised rahvusgrupid:

  • 371 565 horvaati
  • 78 714 serblast
  • 27 305 itaallast

1900

1900. aasta Austria rahvaloenduse andmeil jaotus rahvastik religiooni alusel järgmiselt:

Keele järgi:

1910

Vastavalt Austria 1910. aasta ametlikule rahvaloendusele oli rahvastiku struktuur religiooni ja emakeele järgi:

Linnad

Suured linnad olid (1900):

Ringkonnad

Dalmaatsia koosnes 13 ringkonnast, mille keskused olid:

Religioon

Roomakatoliku peapiiskop resideeris Zadaris, samas piiskopkonnad olid Kotoris, Hvaris, Dubrovnikis, Šibenikis ja Splitis. Õigeusklike kogukonna pea oli Zadari piiskop.

Glagoolitsas kirjutatud horvaadi-slaavi liturgiate kasutamine, väga iidne rooma-katoliiklaste eesõigus Dalmaatsias ja Horvaatias, põhjustas 20. sajandi algusaastatel palju vaidlusi. Oli märkimisväärne oht, et ladina liturgiad asendatakse täielikult glagoolitsaga, eriti põhjasaartel ja maapiirkondades, kus slaavi element oli kõikvõimas. 1904. aastal keelas Vatikan glagoolitsa kasutamise Kyrillosele ja Metodiosele pühendatud pidustustel, justkui katoliikluse ühtsuse lõhestamise ohu pärast.

Kubernerid

  • Franjo Tomašić (1815–1831)
  • Wenzeslau Lilienberg Water (1831–1841)
  • Ivan August Turszky (1841–1847)
  • Matija Rukavina (1847)
  • Josip Jelačić (1848–1859)
  • Lazar Mamula (1859–1865)
  • Josip Filipović (1865–1868)
  • Johann Wagner (1868–1869)
  • Gottfried Auersperg (1869)
  • Julius Fluk von Leidenkron (1869–1870)
  • Gabrijel Rodić (1870–1881)
  • Stjepan Jovanović (1882–1885)
  • Ludovik Comaro (1885–1886)
  • Dragutin Blažeković (1886–1890)
  • Emil David (1890–1902)
  • Erasmus Handel (1902–1905)
  • Nicola Nardelli (1905–1911)
  • Mario Attems (1911–1918)

Poliitika

Dalmaatsia parlament

Dalmaatsia kuningriik korraldas valimisi Dalmaatsia parlamenti aastatel 1861, 1864, 1867, 1870, 1876, 1883, 1889, 1895, 1901, 1908.

Reichsrat

1907. aasta valimistel valis Dalmaatsia Reichsrat'i järgmised esindajad:

  • Rahvapartei
    • Ante Dulibić
    • Vicko Ivčević
    • Frane Ivanišević
    • Ante Tresić Pavičić
    • Ante Vuković
    • Juraj Biankini
  • Õiguspartei
    • Ivo Prodan
    • Josip Virgil Perić
  • Serbia Rahvapartei
    • Dušan Baljak
    • Miho Bjeladinović
  • Sõltumatu
    • Frane Bulić

1911. aasta valimistel valis Dalmaatsia järgmised esindajad:

  • Rahvapartei
    • Vicko Ivčević
    • Pero Čingrija
    • Ante Tresić Pavičić
    • Juraj Biankini
  • Õiguspartei
    • Ivo Prodan
    • Ante Dulibić
    • Ante Sesardić
    • Josip Virgil Perić
  • Serbia Rahvapartei
    • Dušan Baljak
    • Gjuro Vukotić
  • Horvaadi Rahvuslik Progressipartei
    • Josip Smodlaka

Vaata ka