Ernst Sartorius

Ernst Wilhelm Christian Sartorius (10. mai 1797 Darmstadt – 13. mai 1859 Königsberg) oli saksa usuteadlane ja kirikujuht, kes valmistas ette vaimsuse kujunemist, mis sai valitsevaks 19. sajandil Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja oli pikka aega iseloomulik nn balti luterlusele.

Sartorius oli gümnaasiumi direktori poeg, õppis Göttingeni Ülikoolis 1815–1818 ja töötas Tartu Ülikoolis süstemaatilise usuteaduse professorina 1824–1835.^[1] 1835. aastast oli ta ka kindralsuperintendent (piiskop) Preisimaal Königsbergis, olles ühtlasi kuningliku konsistooriumi (kirikuvalitsuse) direktor ja Königsbergi lossikiriku jutlustaja.^[2]

Sartorius on paljude teoloogiateoste autor. Laialdast tähelepanu äratasid juba varased kirjutised, mis kritiseerisid valgustusaja teoloogiat iseloomustanud ratsionalismi. Tema mõtlemise programmi väljendab 1821. aastal ilmunud teose pealkiri "Religioon väljaspool palja mõistuse piire, vastavalt tõelise protestantluse põhimõtetele, vastandina väära ratsionalismi põhimõtetele". Immanuel Kant oli teoses "Religioon palja mõistuse piires" (1793) esitanud religioonitõlgenduse ja kristluseteooria, mille lähtekohaks olid kriitilises filosoofias selgitatud mõistuseprintsiibid.

Rahvusvahelise tuntuse saavutas Sartorius Tartus 1831. aastal peetud avalike loengutega.^[3] Neis käsitles ta Kristuse persooni ja tegu, aga andis ühtlasi kokkuvõtliku kristluse-esitluse üldse.^[4] 1853. aastal andis Sartorius välja oma loengute 6. ümbertöötatud väljaande. Teos tõlgiti paljudesse keeltesse (nt taani, inglise, hollandi, prantsuse keelde).

Sartoriuse initsiatiivil ja väljaandmisel ilmub esimest korda eesti keeles luterliku kiriku õpetuslikku konsensust väljendav Augsburgi Usutunnistus (1530). Eestikeelne tõlge valmis seoses Augsburgi Usutunnistuse 300 aasta juubeliga. Pidulik juubeliväljaanne (1830) sisaldas lisaks ladina- ja saksakeelsele tekstile ka eesti- ja lätikeelset tõlget.

Sartoriuse teoloogiliseks peateoseks on mitmes jaos ilmunud kristluse koondkäsitlus "Õpetus pühast armastusest ehk evangeelse-kirikliku moraaliteoloogia põhijooned" (1840–1856). Teosest ilmust mitu (töötlustega) väljaannet. Ka tõlgiti see nt inglise ja rootsi keelde. 1861. aastal anti teos välja üheköitelisena.^[5]

Tartu Ülikooli dogmaatika ja teoloogilise moraali õppetoolil sai Sartoriuse järglaseks Friedrich Adolph Philippi (1809–1882).^[6]

Perekond

Ernst Sartorius oli abielus Beata Emilie Charlotte von Vietinghoffiga (1806–1830), kes oli Adavere mõisniku Erich Johann von Vietinghoffi (1770–1858) ja Anna Justina von Brüningki tütar.^[7]

Viited

Teoseid internetis

• Kolm traktaati eksegeetilise ja süstemaatilise teoloogia oluliste teemade kohta (Drei Abhandlungen über wichtige Gegenstände der exegetischen und systematischen Theologie), 1820
• Luterlik õpetus vaba tahte võimetusest kõrgemale kõlbelisusele, kirjade kujul, ühes lisaga hr. dr. Schleiermacheri käsitluse vastu valikuõpetusest (Die lutherische Lehre vom Unvermögen des freien Willens zur höheren Sittlichkeit, in Briefen, nebst einem Anhange gegen Herrn D. Schleiermacher's Abhandlung über die Lehre von der Erwählung), 1820
• Religioon väljaspool palja mõistuse piire vastavalt tõelise protestantluse põhimõtetele, vastandina väärale ratsionalismile (Die Religion ausserhalb der Grenzen der blosen Vernunft nach den Grundsätzen des wahren Protestantismus, gegen die eines falschen Rationalismus), 1821
• Õpetus Kristsuse isikust ja teost populaarse loengu vormis (Die Lehre von Christi Person und Werk in populairen Vorlesungen), 2. Auflage, 1834
• Õpetus Kristuse isikust ja teost (Die Lehre von Christi Person und Werk), 3. Auflage, 1837
• Õpetus pühast armastusest ehk evangeelse-kirikliku moraaliteoloogia põhijooned (Die Lehre von der heiligen Liebe oder Grundzüge der evangelisch-kirchlichen Moraltheologie), Erste Abtheilung, 1. Auflage, 1840
• Õpetus pühast armastusest ehk evangeelse-kirikliku moraaliteoloogia põhijooned' (Die Lehre von der heiligen Liebe oder Grundzüge der evangelisch-kirchlichen Moraltheologie=, Erste Abtheilung, 2. Auflage, 1843
• Vana- ja Uue Testamendi kultusest, iseäranis sabathist, preesterlusest, sakramendist ja ohvrist (Ueber den alt- und neutestamentlichen Cultus,insbesondere Sabbath, Priesterthum, Sacrament und Opfer), 1852
• Lisandusi Augsburgi Usutunnistuse apoloogiale vanade ja uute vastaste vastu (Beiträge zur Apologie der Augsburgischen Confession gegen alte und neue Gegner), 2. Auflage, 1853
• Õpetus pühast armastusest (Die Lehre von der heiligen Liebe), Neue Auflage in einem Band, 1861
• Teoseid TÜ repositooriumis

Valik teoste tõlkeid

• Læren om Christi person og værk, Paa den Wahlske boghandels forlag, 1834
• Voorlezingen over de leer van den persoon en het werk van den persoon en het werk van Christus, gehouden te Dorpat in Lijfland, Messchert, 1837
• Doctrine of the Person and Work of Christ, in a Course of Lectures, Religious Tract Society, 1838
• De la personne et de l'oeuvre de Christ ou Christologie exposée dans des séances publiques, Société pour la traduction d'ouvrages chrétiens allemands (Neuchâtel), J.P. Michaud, 1843
• Läran om den heliga Kärleken, eller Grunddrag till Moraltheologien: enligt den Evangeliska Kyrkans Bekännelse, Bagge, 1844
• Bidrag til Forsvar for den evangeliske Rettroenhed, 1845
• Læren om Christi Person og Gjerning: foredragen i populære Forelæsninger, Grøndahl, 1846
• Läran om den heliga kärleken, eller grunddragen till moraltheologien enligt den evangeliska kyrkans bekännelse, Bonnier
• Läran om den heliga kärleken, eller grunddragen till moraltheologien enligt den evangeliska kyrkans bekännelse. Afdelning 2, Om den försonande kärleken, Bagge
• The Person and Work of Christ, Gould, Kendall & Lincoln, 1848
• The Doctrine of Divine Love, Or, Outlines of the Moral Theology of the Evangelical Church, T. & T. Clark, 1884