Helmersen

Helmersen (vene keeles Гельмерсен), varem Helmes on Alam-Saksimaalt Braunschweigist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Ajalugu

Suguvõsa esiisaks oli Hamburgi kodanik Moritz Helmer.^[viide?]

1. augustil 1643 andis Rootsi kuninganna Kristiina kuninglikule sekretärile Paul Helmesile (1603–1657) Rootsi aadlitiitli. 31. mail 1651 sai Paul, koos Liivimaa kubermangusekretärist venna Johann Helmesiga, perekonnanime "von Helmersen".^[1]

Helmersenid rüütelkonna matriklis

Helmersenid olid üks neid väheseid aadlisuguvõsasid, kes kuulusid kõigi nelja Balti rüütelkonna matriklisse. 1747. aastal võeti nad Liivimaa rüütelkonna matriklisse. 1789. aasta 27. aprillil (vkj) immatrikuleeriti Eestimaal vennad Otto Magnus von Helmersen (1748−1808) ja Benedikt Karl Friedrich von Helmersen (1760−1824).^[2] 1846. aasta 2. mail (vkj) võeti Saaremaa rüütelkonna matriklisse Reinhold Johann Magnus von Helmersen (1801−1857).^[3] Viktor Karl Paul von Helmersen (1843−1910) immatrikuleeriti 1875. aasta 8. märtsil (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse. Lisaks sellele võeti suguvõsa Jekaterinoslavi kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.

Suguvõsa liikmeid

Helmes

Paul Helmes (suri 1634), Riia raehärra, maafoogt, kaupmees
Mauritz Helmes (1599−1657), Riia raehärra, kaupmees

Helmersen

Johann von Helmersen (aastani 1651 Helmes; sünd 1622 –suri enne 1673) oli Rootsi riigiametnik ning mõisnik Liivimaal. Paul (1603–1657) ja Johann Helmes aadeldati ja said 1651. aastal perekonnanime "von Helmersen"
Claudius Gotthard von Helmersen (1668−1753), ooberstleitnant, Liivimaa maanõunik, mõisaomanik[1]
Benedict Andreas von Helmersen (1720–1800), alampolkovnik, tõeline riiginõunik, Liivimaa maanõunik, mõisaomanik[2]
Claudius Magnus von Helmersen (1721–1802), kapten, tõeline riiginõunik, Liivimaa maanõunik, mõisaomanik[3]
Otto Friedrich von Helmersen (1728−1785), polkovnik, Saaremaa asehaldur, mõisaomanik
Peter Bernhard von Helmersen (1775−1860), riiginõunik, Keiserliku teatri saksa trupi direktor, mõisavaldaja
Alexander Peter von Helmersen (1797−1850), kindralleitnant, Bresti kadetikorpuse esimene direktor
Paul von Helmersen (1801−1894), salanõunik, pedagoog, korporatsioon Livonia asutajaliige
Gregor von Helmersen (1803–1885), kindralleitnant, mineraloogia audoktor, mäekorpuse direktor, Peterburi TA tegevliige, nimekas geoloog
Wilhelm Peter Gerhard Hermann von Helmersen (1840−pärast 1914), kindralleitnant, sõjaväekohtunik
Georg Karl von Helmersen (1840−1902), porutšik, kihelkonnakohtunik, mõisaomanik
Nikolai Alexander von Helmersen (1842−1908), kindralleitnant
Alexander Ludwig (Louis) von Helmersen (1843−1904), tõeline riiginõunik, Balti Raudteeseltsi direktor
Viktor Karl Paul von Helmersen (1843−1910), Liivimaa maanõunik, Liivimaa rüütelkonnamõisate direktor, Karula mõisa omanik, Pärnu-Viljandi Põllumajandusseltsi juhtivtegelane ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi president 1895–1898^[4]
Mihhail Venediktovitš Helmersen (suri pärast 1916), tõeline riiginõunik
Wilhelm Paul Christian Nikolai von Helmersen (1873−lasti maha 1937), kolleegiumiassessor, kammerjunkur, kunstnik, illustraator, Puškini Jevgeni Onegini illustratsioonide autor
Harald Otto Peter von Helmersen (1882–1953), filosoofia- ja õigusteaduse doktor, kirjanik
Erwin Joseph August von Helmersen (1914−hukati 1949), meditsiinidoktor, SS-Hauptsturmführer, Auschwitz-Birkenau koonduslaagri arst

Helmerseni suguvõsa mõisavaldused

Eestimaa:
- Hardu (Hardo) (1787−1791, pandivaldus), Kukevere (Kuckofer) (1841−? pandi-, ?−1852 pärusvaldus), Kõrvetaguse (Körwentack) (1800−1803, pandivaldus), Lümandu (Limmat) (1765−1779), Oidrema (Oidenorm) (1757−1765), Päinurme (Assik) (1821−1832)
Hersoni kubermang:
- Sotnitskoje (XIX sajandil)
Kuramaa:
- Ezere (Essern) (1871−1878), Vecsīķele (Sickeln) (XIX sajandil)
Liivimaa eesti distrikt:
- Adavere (Addafer) (XVIII sajandi algus, rendivaldus), Enge (Enge) (1750ndad, rendivaldus), Hurmi (Hurmi) (kuni 1810ndad), Kammeri (Duckershof) (1777−1807), Joosu (Waimel-Neuhof) (1759−1766), Kalli (Kallie) (1807−1819, rendivaldus), Karula (Neu-Woidoma) (1822−1856 pandi-, 1856−1919 pärusvaldus), Lõhavere (Lehowa) (1834−1836 pandi-, 1836−1902 pärusvaldus), Piigandi (Alt-Pigant) (1764−u 1768, pandivaldus), Piigaste (Alt-Pigast) (1804−1806, pandivaldus), Põlgaste (Pölks) (1794−1805), Pärsti (Neu-Perst) (kuni 1803), Reegoldi (Weibstfer) (u 1839−1850, rendivaldus), Tarvastu (Schloß Tarwast) (kuni 1819, pandivaldus), Toolamaa (Tolama) (1845−1846, pandivaldus), Tuhalaane (Tuhhalane) (1800ndad, rendivaldus), Tõstamaa (Testama) (XVII sajand−1831), Vana-Pärsti (Alt-Perst) (kuni 1803), Vana-Võidu (Alt-Woidoma) (kuni 1822), Vastse-Prangli (Neu-Wrangelshof) (1790ndad, rendivaldus), Võru (Werrohof) (1749−1771), Väikemõisa (Kleinhof) (1904−1919, jäänukmõis 1919−1939), Ängi (Enge) (kuni 1824, pandivaldus)
Liivimaa läti distrikt:
- Aburdi (Lüggen) (1843−1920), Akenstaka (Klingenberg) (kuni 1742), Aumeisteri (Serbigal) (1650−XVII sajandi lõpp), Briņķi (Brinkenhof) (alates 1649; liideti Tiegaži mõisaga), Budenbroka (Schujenpahlen) (1846−1856 pandi-, 1856−1860 pärusvaldus), Englārte (Engelhardtshof) (1664−1726 pandi-, 1726−1817 pärusvaldus), Grundzāle (Grundsahl) (1652−1669), Krimulda (Schloß Kremon) (1664−1726 pandi-, 1726−1817 pärusvaldus), Pastamuiža (Klauenstein), Plānupe (Planup) (1786−1802), Prauliena (Praulen) (1888−1907), Sāviena (Sawensee) (1660−1759 ja u 1767−1920), Skujene (Schloß Schujen) (1861−1920, a-st 1881 fideikomiss), Tiegaži (Tegasch) (1643−1720ndad), Turaida (Schloß Treyden) (1780ndad, pandivaldus), Vaidava (Waidau) (1863−1875), Vana-Laitsna (Alt-Laitzen) (1720ndad, pandi- ja rendivaldus)
Lublini kubermang:
- Krupe (XIX sajandil)
Minski kubermang:
- Pogost (XIX sajandil)
Saaremaa:
- Laugu (Laugo) (1846−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus), Nurme (Nurms) (1846−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus), Roobaka (Ropaka) (1849−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus)

Viited

↑ Aadlivapid Ajalooarhiivis: Paul von Helmersen
↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 369.
↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 507.
↑ Tiit Rosenberg, Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 43

Kirjandus

Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 317, 318 (tabel).
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 369-370 [4].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 816-834 [5].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 507-509 [6].
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1984. Lk 104-105.
Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 120-121 [7].
Seuberlich, Erich. Stammtafeln deutsch-baltischer Geschlechter. Band 3. 1. Lieferung. Riga: Verlag E. Bruhns, 1938. Veerg 34-38.