Jaan Eilart

Jaan Eilart (24. juuni 1933 Pala küla, Kirna vald, Türi kihelkond, Järvamaa – 18. mai 2006) oli eesti biogeograaf, maastikuökoloog ja kultuuriloolane.

Lapsepõlv ja õpingud

Jaan Eilart sündis Reegla talus Hans ja Alma Eilarti esimese pojana.

Ta õppis Kirna mõisas tegutsenud Kirna Algkoolis, mille lõpetas 1946. aastal. Pärast Türi Keskkooli lõpetamist õppis ta aastatel 1952–1956 Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsamajandust ja Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat (lõpetas TRÜ 1957 cum laude).

Looduskaitsetegevus

1957. aastal asuti tema eestvedamisel Tartu Riiklikus Ülikoolis õpetama looduskaitset õppeainena, aine õppejõud oli Jaan Eilart ise.

1958. aastal asutas ta Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi (TÜLKR), väidetavalt maailma vanima üliõpilaste looduskaitseühenduse.^[1]

1966. aastal asutati tema eestvedamisel Eesti Looduskaitse Selts, mille tegevesimees oli ta ise kuni 1988. aastani, esimees aastatel 1988–1996 ja aseesimees aastast 1997.

1969. aastal juhtis Jaan Eilart Lahemaa rahvuspargi, mis oli rahvuspargina Nõukogude Liidus esimene, rajamist ning osales hiljem juhendajana ka Komi, Armeenia ja Tadžikistani rahvusparkide loomisel.

1978. aastal valiti ta Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) Ida-Euroopa Komitee presidendiks. Teaduskonverentsid ja seminarid viisid Jaan Eilarti rohkem kui 60 riiki.^[2]

Temalt ilmus üle 1000 looduskaitsealase, kultuuri- ja kodu-uurimisalase ning teaduskirjutise.

Teosed

• 1958 – "Looduskaitse alused"
• 1960 – "Flooraelemendi mõistest taimegeograafias"
• 1963 – "Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras"
• 1966 – "Kas tunned maad. Teatmik Eesti NSV matkajaile ning kodu-uurijaile" (kaasautor)
• 1973 – "Maa ja rahvas"
• 1974 – "Eesti metsad"
• 1976 – "Inimene, ökosüsteem ja kultuur"
• 1986 – "Looduse õpperajad"

Muud kultuuriloolist

Jaan Eilart kuulus koos Voldemar Panso, August Sanga, Karl Adra, Juhan Smuuli, Friedebert Tuglase ja teistega oma kaasaegsete eesti kultuuritegelaste sõpruskonda, kellega koos käidi ajaloolistel kultuuri- ja loodusmatkadel.^[3]

Tunnustus

• Pardubice linna aukodanik^[viide?]
• 1985 – Eesti NSV teeneline looduskaitsja
• 1997 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[4]
• 1998 – Järvamaa vapimärk
• 2000 – Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind
• 2003 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2003 – Eerik Kumari looduskaitsepreemia

Isiklikku

Kirikuõpetaja Anton Eilart oli Jaan Eilarti onu. Ajakirjanik Andres Eilart on Jaan Eilarti vennapoeg.

Pildid

• 
  Jaan Eilarti sünnikodu
• 
  Mälestuskivi Jaan Eilartile

Viited

Kirjandus

• "Jaan Eilart. Bibliograafia 1948–2004". Koostanud ja toimetanud Sirje Tammoja. Saatesõnad tõlkinud inglise ja vene keelde Marika Liivamägi ja Marina Ostrovskaja, trükiks ette valmistanud Mart Orav. Tartu Ülikooli Raamatukogu 2005, 206 lk.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jaan Eilart

• Suurmees saab seitsekümmend, Eesti Loodus, 2011, nr. 06-07
• Jaan Eilart, "Isikuloolist looduslugu" (mälestusi kirjanikest). Järjejutt ajalehes Sõnumileht, 7., 8., 9., 10. ja 11. oktoober 1997, Õhtulehe võrguarhiiv: 1. osa, 2. osa; 3. osa; 4. osa; 5. osa
• Ivi Drikkit, "Unistus kultuurikrooniga inimestest ja maastikest" – Postimees 25. november 1999, lk 24
• Juhtkiri: Hüvasti, Jaan Eilart – Tartu Postimees 22. mai 2006, lk 2
• Aivar Kull, "Jaan Eilarti elutöö vahekokkuvõte" (bibliograafia tutvustus) – Tartu Postimees 23. mai 2006, lk 5
• Aime Jõgi, "Loodusmehe lahkumine" – Tartu Postimees 25. mai 2006
• Nekroloog – Sirp 26. mai 2006, lk 19
• Erki Tammiksaar, Taavi Pae, "Jaan Eilart ja tema aeg" – Eesti Loodus 2011, nr 1, lk 14–21
• Jaan Eilarti bibliograafia (Tartu Ülikooli raamatukogu andmebaas)
• Jaan Eilart Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Raadiosaade "Kirjutamata memuaare. Jaan Eilart. 02.". Esmaeeter: 24. juuli 1983