Jarl
Jarl oli varakeskajal sellise kõrgüliku, kes juhtis suurt piirkonda või oli kuninga lähim mees (”parem käsi”), asehalduri[1] ametinimetus.[2][3] Vahel kasutati tiitlit "riigijarl" (riksjarl), et eristada teda teistest jarlidest riigis.
Kõige varem hakati kasutama tiitlit "jarl" Norras, näiteks Orkneyöarnas historia. Rootsis kasutati nimetust "svearnas jarl" laevastiku ülemjuhataja ledung.[2][3]
Rootsis
Jarli ametinimetus kaotati Rootsis 1308.[3] Viimane ja kõige mõjuvõimsam jarl riigis oli Birger jarl.
Viikingiajal oli tiitel "jarl" kasutusel kõrgeima usaldusmehe või kohtutäituri kohta. Jarli tiitliga koos kasutati haldusaluse piirkonna nimetust, näiteks jarl af Västergötland või jarl af Svitjod. Jarle võis riigis olla mitu, kuid vaid üks neist kandis tiitlit riksjarl, mida ladina keeles tõlgiti dux regni ('riigi vürst' või 'kuninga vürst').
Jarli tähtsaim ülesanne oli vastutada piirkonna eest, mis kuulus küll kuningale, kuid kus kuningas ise ei elanud, ja hooldada seda.[2][3]
Mitukümmend aastat enne viimast jarli olid kõik jarlid pärit Bjälbo suguvõsast, mida nimetatakse ka Folkunga suguvõsaks.
Götamaa jarl
- Karl Sunesson
Rootsi riigijarlid
- Birger Brosa, riigijarl 1174–1202. Tema õepoeg Jon päris selle tiitli. (Tema kolm poega olid jarlid.)
- Folke Birgersson, Birger Brosa poeg, jarl 1202–1210
- Sune Folkesson, Folke Birgerssoni poeg
- Johan Sverkersson, jarl 1210–1216, Rootsi kuningas 1216–1222
- Karl Döve, jarl 1216–1220. Suri Eestisse tehtud "ristisõja" käigus 1220
- Ulf Fase, riigijarl 1229–1247
- Birger jarl, Rootsi viimane riigijarl 1248–1266. Tema pojad Valdemar Birgersson ja Magnus Aidalukk valiti Rootsi kuningaks.
Norra jarlid
- jarl Toste
- Skule Tostesson – tapeti talupoegade poolt Haverö kiriku juures 1100. aasta paiku
- Erling skakke – kuningas Magnus Erlingssoni isa
- Hakon galen
Vaata ka
- Earl, Inglismaal
