Johann Matthias Harder

Johann Matthias Harder (8/19. veebruar 1735 Valga – 17/28. veebruar 1773 Pärnu) oli Pärnu kaupmees.

Ta oli Valga kaupmehe Matthias Heinrich Harderi ja Gertrud Piehli poeg. Ta asus kaupmehesellina Valgast Pärnusse 1760. aastal ja võeti Pärnu kodanikuks 17/28. oktoobril 1760. Ta abiellus sama aasta 9/20. novembril gildivanem Johann Joachim Teissneri ja Dorothea Bohnsacki tütre Anna Elisabeth Teissneriga (surnud 31. jaanuaril/11. veebruaril 1781), kellega tal oli kuus last:

  • Johann Cornelius Harder sündinud 14/25. veebruaril 1764.
  • Anna Eleonora Harder, sündinud 26. augustil/6. septembril 1767.
  • Gerdruta Helena Harder, sündinud 8/19. jaanuaril 1768, abiellus 10/21. jaanuaril 1785 linnapea Carl Friedrich Hoyeriga (surnud 3/14. aprillil 1788).
  • Anna Friederica Harder, sündinud 22. augustil/2. septembril 1770.
  • Carl Wilhelm Harder, sündinud 20/31. mail 1772.

Viis aastat hiljem, 1771. aastal tuli Pärnusse ka Johann Matthias Herderi vend Peter Leopold Herder, kes abiellus hiljem Anna Elisabeth Teissneri õe Eleonoraga. Nõnda Teissneri-Bohnsacki “grupeeringuga” liitunud Harderite perekond pani Pärnus aluse oma kaubamajadele, kuid edukaimaks osutus siiski Johann Matthiase noorema venn asutatud ja kolmandale vennale Zacharias Jacob Harderile pärandatud firma. [1]

Johann Matthias Harder oli viimane Pärnu kodanik, kes maeti 28. veebruaril/11. märtsil 1773 Pärnu Nikolai kirikuaeda enne Riia eeslinna surnuaia (praegune Pärnu Alevi kalmistu) asutamist ja tema mälestuseks müüriti kiriku lõunaseina raidkivi Harderite vapi ja mälestustekstiga, mille tõlge saksa keelest on järgmine:

Surelik, seisa hilju.
Vaata mind ja mõtle enese peale.
Mis olen mina, selleks saad sina.
Püüa selles ilmas selliseks saada,
nagu mina püüdsin olla.
Ole aus,
head tee vargsi.
Ole kristlane.
Siis on tasu
taevas suur.
See kivi
katab
siinse kodaniku ja kaupmehe
isand
Johann Matthias Harderi luid,
snd. Valgas 8. veebruaril 1735. a.,
srn. Pärnus 17. veebruaril 1773. a.
Tema oli viimane,
kes veel selles linnas
ja selles kohas
oma rahupaiga võis leida.

Viited

  1. ↑ Vunk, Aldur; Aija, Indrek (koostajad). Pärnu enne Esimest maailmasõda. Südalinn vanadel fotodel. Pärnu Muuseum 2019.

Kirjandus

  • Johann Christoph Brotze. Estonica. Koostanud Ants Hein, Ivar Leimus, Raimo Pullat, Ants Viires. Estopol OÜ 2006.
  • Heinrich Laakmann. Das Bürgerbuch von Pernau I. 1615–1787. Abhandlungen des Instituts für wissenschaftliche Heimatforschung und an der Livländischen Gemeinnützigen u. Ökonomischen Sozietät (gegr. 1792). Bd. 1. Tartu 1936, 63.