John Donne

John Donne'i portree, kunstnik Isaac Oliver
Sündinud	22. jaanuar 1572 London, Inglismaa
Surnud	31. märts 1631 London, Inglismaa
Puhkepaik	Saint Pauli katedraal, London
Rahvus	inglane
Kodakondsus	Inglismaa
Haridus	Cambridge'i ülikool (audoktor)
Elukutse	luuletaja, jurist, vaimulik
Žanr	satiir, armastusluule, eleegiad, jutlused
Kirjandusvool	metafüüsiline luule
Tuntud teoseid	"Kirp", "Maailma anatoomia", "Pühad sonetid", "Devotions upon Emergent Occasions", "Death's Duel"
Abikaasa	Anne More

John Donne ([d'ʌn]; 22. jaanuar 1572 London, Inglismaa – 31. märts 1631 London) oli inglise luuletaja, jurist ja Inglismaa Kiriku vaimulik.

Donne'i on metafüüsiliste poeetide tähtsaim esindaja. Tema teosed paistavad silma tugeva sensuaalse stiili ja žanririkkuse poolest: nende hulgas leidub sonette, armastusluuletusi, usuluulet, tõlkeid ladina keelest, epigramme, eleegiaid, laulutekste, satiire ja jutlusi. Donne'i luules torkab silma keele rikkalikkus ja uuenduslikud metafoorid. Donne'i stiili iseloomustavad äkilised sissejuhatused, paradoksid, nihestused ja iroonia. Need stilistilised jooned, samuti sage dramaatiline või kõnekeelne rütm, tihe süntaks ja keerukas kõnekunst olid ühtaegu nii Euroopa barokk-kirjanduse ja manerismi tehnikate inglise keelde mugandamise tulemus kui ka reaktsioon Elizabethi-aegse kirjanduse ladusale konventsionaalsusele.

Tema varane luule näitas Inglise ühiskonna põhjalikku tundmist, millest tulenes ka tema terav ühiskondlik kriitika. Teine oluline teema oli ehtsa usu või religiooni otsingud, mille teemal ta sageli teoretiseeris. Samuti kirjutas ta ilmalikke, sealhulgas erootilisi armastusluuletusi. Eriti tuntud on Donne oma meisterlike "metafüüsiliste" metafooride, vastanduste ja kõrvutuste poolest. Just tema kujundi- ja vorminihestuste tava oli peamine põhjus, miks klassitsistlikud kriitikud Donne'ile ülikriitilisi hinnanguid andsid (John Drydeni meelest Donne "topib metafüüsikat mitte üksipäini satiiridesse, vaid ka oma armuvärssidesse, kus peaks valitsema vaid loomupära, ning hämmeldab õrnema soo aru kenade filosoofiliste arutlustega, kui ta peaks mõjutama nende südameid ja lõbustama neid armu pehmusega"; Ben Johnsoni sõnul "John Donne väärinuks rütmipidamatuse eest ülespoomist", kuid 19. sajandi romantikud nagu Samuel Coleridge ja Robert Browning ning 20. sajandi modernistid eesotsas T. S. Eliotiga hindasid teda kõrgelt.

Hulk heliloojaid on seadnud Donne'i tekste muusikasse, alates Alfonso Ferrabosco nooremast ja John Dowlandist ning lõpetas 20. sajandil Benjamin Britteniga.

Elulugu

John Donne kasvas katoliiklikus peres. Tema isa (John Donne seenior) oli Walesi päritolu, ema poolt oli Donne sugulane filosoof Thomas More'iga. Donne õppis algul Hertford College'is Oxfordis ja seejärel Cambridge'i ülikoolis, kuid katoliiklasena ei saanud kummastki kraadi. Hiljem jätkas ta juuraõpinguid Londoni koolides. 1593 vahistati ta vend Henry katoliku preestri varjamise eest ning suri Newgate'i vanglas muhkkatku. Väidetavalt selle mõjul hakkas Donne oma katoliikluses kahtlema.

Vaatamata suurepärasele haridusele ja luuleandele elas Donne aastaid vaesuses, toetudes rikaste sõprade abile. Suure osa päritud rahast kulutas ta naistele, kirjandusele, meelelahutusele ja reisidele. 1596. ja 1597. aastal võitles Donne inglaste poolel Cadizi all ja Assooridel hispaanlaste vastu, kodumaale naasnuna asus aga tööle Sir Thomas Egertoni sekretärina.

1601. aastal abiellus Donne salaja Egertoni sugulase Anne More'iga, kellega sai 16 aasta jooksul kaksteist last. (Naine suri 1617. aastal nende viimast last sünnitades, kümme last jõudis täisikka.)^[1] Abielu ilmsikstulekul Donne vallandati ning temaga koos pandi lühemaks ajaks vangi nii abielu sõlminud vaimulik kui ka laulatuse tunnistaja. Alles 1609. aastal leppis tema äi abieluga ning andis noorele abielupaarile kätte kaasavara. Vahepeal elatus Donne maal elades juhutöödest ja tegutses juristina. 1601. ja 1614. aastal oli ta parlamendiliige. Pärast kuningas James I võimuletulekut 1603. aastal otsis Donne endale patroone luuletajana, kellest põhiliseks kujunes parlamendiliige Sir Robert Drury.

1610-1611 kirjutas Donne kaks katoliiklusevastast teost "Pseudo-Martyr" ja "Ignatius His Conclave". James ei andnud Donne'ile kohta õukonnas ja soovitas tal seeasemel vaimulikuks hakata. 1615. aastal ordineeritigi Donne diakoniks ja seejärel anglikaani preestriks, ehkki ta ei tahtnud võtta pühitsust vastu enne, kui kuningas seda käskis. Samal aastal andis Cambridge'i ülikool Donne'ile audoktori kraadi teoloogias, misjärel temast sai kuninga kaplan. 1618–1620 teenis Donne kaplanina vikont Doncasteri juures, kes oli Inglise saadik Saksamaal. 1621. aastal määrati ta St. Pauli katedraali dekaaniks Londonis. Olles 1623. aastal raskesti haige, kirjutas Donne mõtisklus- ja palveraamatu "Devotions upon Emergent Occasions", mis ilmus 1624 ning millest pärinevad lendfraasid "ükski inimene ei ole saar" ja "kellele lüüakse hingekella". Donne oli tuntud hea jutlustajana ning teenis ka kuningas Charles I juures oma surmani 1631. aastal. Kuu enne oma surma pidas ta kuninga juuresolekul oma viimase ja kuulsaima jutluse "Death's Duel".

Eesti keeles

Eesti keelde on Donne'i luulet tõlkinud Paul-Eerik Rummo ("Kirp" jt) ja Märt Väljataga.

Viited

↑ Jokinen, Anniina (22. juuni 2006). "The Life of John Donne (1572-1631)". Luminarium. Vaadatud 27.10.2017.

Kirjandus

Bald, Robert Cecil (1970). John Donne, a Life. Oxford University Press.
Bloom, Harold (2004). The Best Poems of the English Language: From Chaucer Through Frost. New York: HarperCollins. ISBN 978-0-06-054041-8.
Brooks, Cleanth (2004). "The Language of Paradox". Rivkin, Julie; Ryan, Michael (toim-d). Literary Theory: An Anthology (2nd ed.). Wiley. Lk 28–39. ISBN 978-1-4051-0696-2.
Crockett, Bryan (2015). Love's Alchemy. Cengage Gale. ISBN 978-1-4328-3025-0.
Dickason, Christie (2011). The Noble Assassin. HarperCollins Publishers. ISBN 978-0-00-738381-8.
Donne, John (1633). Poems, by J.D. With elegies on the authors death. London: Iohn Marriot.
Dryden, John (1693). A Discourse Concerning the Original and Progress of Satire. London.
Durant, Will; Durant, Ariel (1961). The Age of Reason Begins: A History of European Civilization in the Period of Shakespeare, Bacon, Montaigne, Rembrandt, Galileo, and Descartes: 1558–1648. New York: Simon and Schuster. ISBN 978-0-671-01320-2.
Greenblatt, Stephen (2006). The Norton Anthology of English Literature Major Authors Edition: The Middle Ages Through the Restoration And the Eighteenth Century. Norton. ISBN 978-0-393-92830-3.
Greenblatt, Stephen, toim (2012). "John Donne, 1572–1631". Norton Anthology of English Literature. Kd Vol B (9 ed.). New York: Norton. ISBN 9780393912500. {{cite book}}: parameetris |volume= on üleliigne tekst (juhend)
Haran, Maeve (2009). The Lady and the Poet. Pan Macmillan. ISBN 978-0-330-50538-3.
Long, William J. (2013). English Literature: Its History and Significance for the Life of the English-Speaking World. Start Classics. ISBN 978-1-62793-876-1.
Kunitz, Stanley; Haycraft, Howard, toim-d (1952). British Authors Before 1800: A Biographical Dictionary. New York: Wilson. ISBN 978-0-8242-0006-0.
Maxton, Hugh (1983). "Josef Brodsky and "The Great Elegy for John Donne"". The Crane Bag. 7 (1): 62–64. JSTOR 30060547.
Sherwood, Terry Grey (1984). Fulfilling the Circle: A Study of John Donne's Thought. University of Toronto Press. ISBN 978-0-8020-5621-4.
Walton, Izaak (1888) [1658]. Izaak Walton's Lives of John Donne, Henry Wotton, Richard Hooker and George Herbert. London: George Routledge and Sons.
Walton, Izaak (1999). Devotions Upon Emergent Occasions: And, Death's Duel. Vintage Books. ISBN 978-0-375-70548-9.
Bald, R. C.: Donne's Influence in English Literature. Peter Smith, Gloucester, Massachusetts USA, 1965
Berman, Antoine (1995). Pour une critique des traductions: John Donne [Towards a Translation Criticism: John Donne] (prantsuse). Tõlkinud Françoise Massardier-Kenney. Paris: Gallimard.
Carey, John (1981). John Donne. Life, Mind and Art. London: Faber and Faber. Revised and republished 1990.
Colclough, David (2003). John Donne's Professional Lives. DS Brewer. ISBN 978-0-85991-775-9.
Grierson, Herbert J. C., toim (1902). The Poems of John Donne. Oxford: University Press. In two volumes
Guibbory, Achsah, toim (2006). The Cambridge Companion to Donne. Cambridge: University Press.
Le Comte, Edward (1965). Grace to a Witty Sinner: A Life of Donne. Walker.
Stephen, Leslie (1898). "John Donne" . Studies of a Biographer. London: Duckworth and Co. Lk 36–82.
Lim, Kit (2005). John Donne: An Eternity of Song. Penguin.
Morrissey, Mary (2011). Politics and the Paul's Cross Sermons, 1558-1642. Oxford: OUP. DOI:10.1093/acprof:oso/9780199571765.001.0001. ISBN 978-0-19-957176-5.
Stubbs, John (2007). John Donne: The Reformed Soul. Penguin Books Limited. ISBN 978-0-14-190241-8.
Sullivan, Ceri (2008). The Rhetoric of the Conscience in Donne, Herbert, and Vaughan. Oxford: University Press.
Warnke, Frank J. (1987). John Donne. Twayne. ISBN 978-0-8057-6941-8.