Kääbas

 See artikkel on arheoloogia mõistest; murdekeeles võib kääbas tähendada kodukäijat.

Matsi külas asuv kääbas

Kääbas ehk kääbaskalme on kalmevorm, kus surnud on maetud liivast või mullast kuhjatiste alla või sisse. Kääbas on reeglina ümmargune (ümarkääbas) või piklik ja võib sisaldada puit- või kivikonstruktsioone. Kääpas võib olla laiba- või urnmatuseid, võib olla ka hauapanuseid.

Kääpaid hakati Euroopas rajama hilisneoliitikumis, eriti levisid need pronksi- ja rauaajal. Ida- ja Kagu-Eestis levisid alates keskmisest rauaajast pikk-kääpad. Nende kõrgus on kuni 1 meeter, kuid pikkus ulatub mõnikümnest kuni sadakonna meetrini. Kirde-Eestist leitud kääpad, mille läbimõõt on 3–6 m ja kõrgus alla meetri, dateeritakse 11. ja 12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni ja neid seostatakse vadjalaste sisserändega. Kääbastesse matmine kadus 15. sajandil.[1][2]

  • Kääbas Rahumäe külas
    Kääbas Rahumäe külas
  • Sutte kääpad
    Sutte kääpad
  • Jõuga kääbaskalmistu
    Jõuga kääbaskalmistu
  • Loosi ja Puutli küla kääpad
    Loosi ja Puutli küla kääpad

Vaata ka

  • Kurgaan

Viited

  1. Valter Lang. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003, lk 88, 110
  2. Eesti Entsüklopeedia, kääbas