Keila mõis

See artikkel on rüütlimõisast; kirikumõisa kohta vaata artiklit Keila kirikumõis.

Keila mõis (saksa keeles Kegel) oli mõis Keila kihelkonnas Harjumaal. Tänapäeval jääb kunagine mõisa peahoone Keila linna territooriumile Harju maakonnas.^[1] Mõisa piiritusetehase varemed jäävad Valingu külla.

Ajalugu

Mõis rajati Kegelite suguvõsa poolt Keila jõe saarele ning sinna kuulusid esialgu 3–4 kiviseinte või -vundamendiga hoonet. Aastal 1433 ostis mõisa Liivimaa ordu, mille eestvõtmisel alustati 1470. aastatel mõisa eluhoone Tallinna komtuurkonna väikelinnuseks ümberehitamist.

17. sajandil erakätesse läinud mõisa omanike hulka kuulusid:^[2]: Jost Dunte (alates 1630), Philipp Scheiding (1644), Otto Scheiding (1664), Otto Konstantin von Uexküll (1726), Hinrich Erich von Wolffenschildt (1760), Karl Reinhold von Koskull (1772), Karl von Huene (1802), Peter August Friedrich von Koskull (1805), Berend Friedrich Reinhold von Meyendorff (1816), Jakob Johann von Ramm (1834), Georg Otto Wilhelm von Meyendorff (1839), Gottlieb Magnus Friedrich von Meyendorff (1879), Natalie von Uexküll (1893), Woldemar Karl Heinrich Alexander von Uexküll (1896), Kurt Konstantin Ernst von Fersen (1906), Nikolai von Wrangell (1916), Jaan Muni ja Ado Mäeberg (1917), Alfred Kalm (1917).

1917. aastal ostis Keila mõisa Eesti ärimees Alfred Kalm. 1919. aasta maareformiga riigistati kõik mõisad ja mõisamaadest tuli loobuda ka A. Kalmul. Kuna ta soovis siiski mõisa omanikuks jääda, tuli tal Eesti riigilt mõis uuesti välja osta. 1926. aastal müüs Alfred Kalm Keila mõisa riigile tagasi^[2]. Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist omandas Alfred Kalmu tütrepoeg Arne Kalm^[3]^[4] mõisa uuesti, kuid loovutas selle hiljem Eesti Kultuuriministeeriumile.^[5] Tänapäeval tegutseb mõisa peahoones Harjumaa Muuseum.^[6]

Hoonestus

Vene väed põletasid ordumõisa hoonestuse maha Liivi sõja ajal 1560. aastal, kuid see taastati Rootsi ajal. Tugevaid kahjustusi sai linnusehoone Põhjasõja ajal (u 1710) ning jäeti maha 1750. aastatel. Üksikuid linnuseruume kasutati keldritena kuni 19. sajandini.^[7] Seejärel linnuse varemed unustati ja kaevati välja alles 1976. aastal.^[8]

Kindlustatud hoone kõrvale rajati juba Rootsi ajal väike kivist härrastemaja, mille asemele ehitati ca 1802. aastal uus peahoone, mis jäi arhitektuuriliselt ümbruskonna mõisate (nt Ohtu, Vääna, Saue) peahoonetega võrreldes tagasihoidlikumaks.^[9]

Majandustegevus

Keskajal oli Keila mõis lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. Lisaks põlluharimisele tegeleti mõisas 17. sajandi lõpus kalkunikasvatusega, 19. ja 20. sajandi vahetusel peeti friisi tõugu veiseid ning itaalia tõugu kanu.^[8] 17. sajandil oli üheks mõisa jõukuse allikaks lõhepüük.

Mõisa pruulikoda rajati 1694. aastal, mille asemele ehitati 19. sajandil väike õllevabrik (hävis põlengus 1904. aastal), kus valmistati ka karastusjooke. Tänapäeval seisavad Keila jõe lähedal mõisa piiritusetehase varemed, mis töötas lühikest aega aastatel 1888–1896.^[8]

16. sajandil vabadele möldritele renditud mõisa vesiveski tegutses kuni 1940. aastateni. Veski pais purustati 1941. aastal, kuid veski töötas veel mõned aastad abimootoriga.^[9]

Viited

↑ ""Keila mõis"". www.mois.ee. Vaadatud 28.01.2013.
↑ ^2,0 ^2,1 ""Kinnistute register. Keila"". www.eha.ee. Vaadatud 28.01.2013.
↑ In Memoriam Arne Kalm 1936-2019, Keila Leht, nr. 15, 12 aprill 2019
↑ Elmar Joosep, Milleks mulle genealoogia?, Kultuur ja Elu 3/2006
↑ Rebane, Jüri. Alfred Kalmu elutee. – Kalm, Alfred. Eesti ärimees aegade tuules. Alfred Kalm : tagasivaated. Päevaraamat 1940-46. Tallinn : Kunst, 2002.
↑ ""Harjumaa Muuseum"". www.hmk.ee. Vaadatud 28.01.2013.
↑ ""Linnus"". www.hmk.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.11.2011. Vaadatud 28.01.2013.
↑ ^8,0 ^8,1 ^8,2 Heino Gustavson. "Keila". Eesti Raamat, 1979.
↑ ^9,0 ^9,1 Heli Nurger. "Keikæl, Kegel, Keila". OÜ Infotrükk, 2003. ISBN 9985-915-6-0.