Lauri Vahtre

Lauri Vahtre (sündinud 22. märtsil 1960) on Eesti poliitik, ajaloolane, kirjanik, stsenarist ja tõlkija.

Haridus

Lauri Vahtre lõpetas 1978. aastal Tartu 2. Keskkooli ja 1984. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna ajaloo erialal (oli rahvusliku tegevuse tõttu ülikoolist eksmatrikuleeritud ja lõpetas kaugõppes). 1988 ajalookandidaat. Lauri Vahtre on Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane^[1].

Aastal 1984 kaitses Lauri Vahtre Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas Sulev Vahtre juhendamisel tehtud diplomitöö "Eesti rahvakalendri majanduslikust ja ideoloogilisest tagapõhjast".^[2]

Lauri Vahtre kandidaaditöö käsitles eesti rahvakalendrit ja eesti rahvapärast ajaarvamist, töö on ilmunud raamatuna "Eestlase aeg" aastal 1991 ja täiendatud kordustrükina aastal 2000.^[viide?]

Teadustegevus

Aastatel 1983–1985 töötas ta Eesti Vabaõhumuuseumis vanemteadurina, seejärel oli aspirantuuris, kaitses 1988. aastal kandidaadiväitekirja eestlaste rahvapärasest ajaarvamisest; aastatel 1988–1992 oli vanemteadur Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis. Aastatel 1989–1992 oli ta ka vanemõpetaja Tartu Ülikoolis.^[viide?]

Ajaloolasena on Lauri Vahtre silma paistnud põhiliselt ajaloo populariseerijana, kooliõpikute (kaas)autorina, kuid ta on uurinud muu hulgas ka Eesti advokatuuri ja Eesti notariaadi ajalugu (kummastki on ilmunud eraldi uurimused), Nõukogude aja mentaliteedilugu ja olmet. Vahtre oli üks 1989. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kahejaolise Eesti ajaloo "Kodu lugu" autoreist Mart Laari ja Heiki Valgu kõrval. Kohati koolides ajalooõpetamisel kasutatud vihikupaar oli suurim Loomingu Raamatukogu teose tiraaž läbi aegade (35 000 eksemplari). Vahtre on üksi või kaasautorina kirjutanud arvukalt ajalooõpikuid.^[viide?]

Lauri Vahtre väitel erines eesti traditsioonilise rahvakultuuri ajataju nüüdisaja inimese omast selle poolest, et toonase ajataju alusteks olid korduvus ehk tsüklilisus (nagu loodus muutub perioodiliselt) ja kvaliteetsus – aega mõisteti reaalse jõuna, mis on hea või halb, püha või mittepüha.^[3]

Aastatel 2015–2020 töötas Lauri Vahtre Eesti Sõjamuuseumis^[4] ja juhtis teose "Eesti Vabadussõja ajalugu" koostamist.^[5]

Poliitiline tegevus

Lauri Vahtre astus poliitikasse laulva revolutsiooni ajal koos oma ülikoolikaaslase Mart Laariga. Varem oli ta rahvusliku meelsuse ja tegevuse pärast Tartu Riiklikust Ülikoolist välja visatud ning lõpetanud ülikooli kaugõppes. Koos Laari ja teiste rahvuslastega moodustas Vahtre poliitilise ühenduse, millest 1992. aastal kasvas välja Rahvuslik Koonderakond Isamaa.^[viide?]

Oli Eesti Kongressi liige. Aastatel 1991–1992 oli ta Põhiseaduse Assamblee liige. Aastal 1992 valiti Vahtre valimised võitnud Isamaa nimekirjas VII Riigikokku. Temast sai üks Isamaa juhtfiguure ning ta valiti tagasi ka järgmistesse Riigikogu koosseisudesse 1995. ja 1999. aastal. 2003. aastal ta parlamenti siiski enam ei pääsenud. Alates 5. aprillist 2007 oli ta Juhan Partsi asendusliikmena XI Riigikogu liige. 2011. aasta Riigikogu valimistel osales Vahtre Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas 4. ringkonnas (Harju ja Rapla maakonnas) ja sai 820 häält, kuid Riigikokku ei pääsenud. Üleriigilises nimekirjas asetses ta 27. kohal. Oli XII Riigikogu liige siiski 2014. aasta esimesel poolel Reet Roosi asendusliikmena.^[6]

Oma pikaajalise tegevuse jooksul Riigikogus on Vahtre töötanud keskkonna-, kultuuri-, maaelu- ja kaitsekomisjonis. Ta oli üks lapsehooldustasu (jõustus 2000. aasta algusest) algatajaid, on püsivalt kaitsnud ajateenistusel põhineva riigikaitsemudeli põhimõtet, seisnud haridusmaastiku mitmekesisuse ja valikuvõimaluste säilimise eest jpm.^[viide?]

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 4 (Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa) 510 häält ning ei osutunud valituks.

Töö kaitseministeeriumis

2011. aasta juuli alguses võitis kaitseminister Mart Laari erakonnakaaslane ja sõber Lauri Vahtre kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna nõuniku konkursi, milles üks nõunikule esitatud nõue oli doktorikraad.^[7][8] Kaitseministeeriumi pressiesindaja Peeter Kuimeti sõnul osales konkursis kaheksa kandidaati.^[9]

Juba konkursi eel avaldas ajakirjandus kahtlust, et doktorikraadi nõue kehtestati, võimaldamaks Vahtrel sellele kohale saada.^{[10] [11]}

Mart Laar kaitses konkursikorraldust väitega, et konkursi korraldasid mitte poliitikud, vaid asjatundjad.^[12]

"Ma arvan, et Mart Laaril oleks pidanud olema õigus võtta selline nõunik nagu ta ise tahab, ilma sellise naeruväärse protsessita," leidis kommunikatsiooniekspert ja endine poliitik Janek Mäggi. "Tundus muidugi natuke naeruväärne, et avalike suhete nõuniku kohal on vaja doktorikraadi."^[10]

Ministeeriumis kuulusid Vahtre tööülesannete hulka avaliku arvamuse küsitluste vahendamine ja tulemuste analüüs^[13], Õpetajate Lehe lisalehe Riigikaitseõpetus toimetamine, ministeeriumi partnerorganisatsioonide toetustaotluste menetlemine, välismaise ajakirjanduse, sealhulgas internetimeedia analüüs, laiapindse riigikaitsemudeli arendamine tele- ja filmivallas jpm. ^[14]

Teoseid

Ilukirjandus

• "Sõnum" (romaan) Peter Morgeni varjunime all. Varrak 2009. ISBN 9789985317204
• "Torm" (romaan). Varrak 2010. ISBN 9789985320389
• "Lihtsalt üks pihlakas" (luulekogu). Eesti Keele Sihtasutus 2012. ISBN 9789985794722
• "Ilus valge ratsu" (luulekogu). Eesti Keele Sihtasutus 2012. ISBN 9789985795019

Ta on kirjutanud mitu näidendit ("Olle Terve hansatuultes", "Muna EÜE", "Vihterpalu valss", "Teekond valguse riiki", "Varjutants", "Minust jäävad vaid laulud" (koos Mart Laariga) jt). Ta on Eesti Televisiooni seriaali "Tuulepealne maa" kaasstsenarist ning filmi "Detsembrikuumus" esialgse, hiljem teiste autorite poolt ümber kirjutatud stsenaariumi autor.^[viide?]

Õpikud

Lauri Vahtre sulest on ilmunud arvukalt ajalooõpikuid. Tervikuna iseloomustab Vahtre õpikuid ladus ja kaasahaarav stiil:^[viide?]

• 2004 Eesti ajalugu gümnaasiumile. ILO. Õpikut tutvustades kirjutas Teet Veispak rea kriitiliste märkuste kokkuvõtteks: "Tegelikult on Vahtre raamat siiski nauditav lugeda, kuluks gümnaasiumiõpilastelegi ära, sest ei ole igavalt kirjutatud."^[15]
• 2010 Eesti ajalugu vene õppekeelega gümnaasiumile. TEA Kirjastus. ISBN 9789949170791
• 2007 Lähiajalugu I-II. Kaasautor Mart Laar. Avita. 2. trükk 2014
• 2012 Eesti ajaloo lugemik. Kaasautor Mart Laar. Maurus. Ilmumise puhul märkis õpetaja Marek Nisuma Õpetajate Lehes: "Ajalugu õpetades meeldib mulle rääkida lugusid inimestest ja sündmustest, nende rollist ajaloos osalejate ja ajaloo kujundajatena. Nüüd on mu töölaual üks uus ja hea raamat, mis minu ülesannet mõnevõrra lihtsustab."^[16]
• 2013 Eesti ajalugu I-II
• 2014 Üldajalugu Kaasautor Mart Laar. Maurus
• 2014 Lähiajalugu III. Kaasautor Mart Nutt
• 2014 Üldajaloo lugemik. Kaasautorid Mart Laar ja Ardi Siilaberg. Maurus

Aimekirjandus

• "Kodu lugu". Kaasautorid Mart Laar ja Heiki Valk // Loomingu Raamatukogu. 1989
• "Maarahva tähtraamat". Mix 1991
• "Teekond läbi aja". Sõltumatu Infokeskus 1992
• "Euroopa – päästepaat või uppuv laev?". 1993
• "Eesti kultuuri ajalugu. Lühiülevaade". Jaan Tõnissoni Instituudi kirjastus, Tallinn 1993, 184 lk
• "Vabanemine. Eesti 1987–1992". IM Meedia 1996
• "Teine lugemine". Virgela 1998
• "Meenutusi kadunud maailmast, ehk, Keskkoolist, ülikoolist, matkadest, malevast, väljakaevamistest ja muust aastail 1975–1984". Tallinn 1999. ISBN 9985-2-0126-4
• "Eesti kultuuri ajalugu". Virgela. 2000. ISBN 9985862694
• "Eestlase aeg". Varrak. 2000. ISBN 9985304128
• "Suur pettumus ehk Inimene, ühiskond ja inimõigused". Varrak. 2002
• "Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994". Tallinn 2005, ISBN 9985-57-761-2
• "Eesti rahva lugu". Ilo 2005, ISBN 9985576624
• "Ajaloo pööripäevad". Tammerraamat 2006, ISBN 9789985969298
• "Absurdi impeerium". Tammerraamat 2007, ISBN 9789985978504
• "Ajaloo pööripäevad" (2. osa). Tammerraamat 2007, ISBN 9789985983133
• "Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid". Kaasautor kogumikus. Tallinn: Salv 2019, ISBN 9789949734115
• "Eesti eluolu 100 aastat". Koos Anu Kannikesega. Tallinn: Post Factum 2018, ISBN 9789949603565

Artikleid

• Lauri Vahtre: See täiesti kurioosne eesti rahvas EPL.ee, 10. november 2004
• Lauri Vahtre: Veel üks sinimustvalge Postimees.ee, 2. oktoober 2006
• Äike puhastas õhu Ohtuleht.ee, 2. mai 2007
• Lauri Vahtre: lihtsad keerulised asjad EPL.ee, 9. mai 2007
• Lauri Vahtre: kõneleks õige ajaloost tõtt Postimees.ee, 3. oktoober 2007
• Vahtre: riigikogu ei tohi ultimaatumile alluda Postimees.ee, 7. märts 2008
• Talveseisund 2009 Maaleht.ee, 19. märts 2009
• Kui imperatiiv on suhteliselt kategooriline Sirp, 23. oktoober 2009
• Vabadusvõitlus siiski oli Postimees, 31. jaanuar 2013
• Lauri Vahtre: ei midagi isiklikku?, Postimees, 15. aprill 2013
• Kalevipoja säng ja Jakobsoni äng, Akadeemia nr 12, 2013
• Lauri Vahtre: Karu ja mesilane Postimees, 31. oktoober 2014
• Lauri Vahtre: Riik ei ole mänguasi Maaleht, 10. detsember 2014
• Kas inimene loob iseennast?, Akadeemia nr 10, 2018
• Lauri Vahtre: Tartu rahu hävimatu paragrahv ERR, 14. veebruar 2020

Tunnustus

• 1989 – Virumaa kirjandusauhind ("Kodu lugu" koos Mart Laari ja Heiki Valguga)
• 2001 – Riigivapi III klassi teenetemärk^[17]
• 2009 – Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse eripreemia ("See toru seal laes")

Isiklikku

Tema isa oli ajaloolane Sulev Vahtre, tema vend on kunstnik Silver Vahtre.^[viide?]

Viited

Kirjandus

• Andrei Hvostov. Kultuuri triivankur Ekspress.ee, 23. oktoober 2008
• Ants Juske. "Lauri Vahtre argimütoloogia" Eesti Päevaleht Online, 27. veebruar 2009
• Karl Martin Sinijärv. "Torm vesikeskuses" Sirp, 19. august 2010
• Kaarel Tarand. Morgen, kristlik demokraat Sirp, 29. jaanuar 2009
• "Eesti Loto toob Vahtrele palgalisa 237 eurot kuus" Delfi, 12. august 2011

Tsitaadid Vikitsitaatides: Lauri Vahtre

Portaal Nõmme