Luunja mõis

Luunja mõisa peahoone

Luunja mõis (saksa keeles Lunia, varem Probsthof) oli rüütlimõis (fideikomiss) Tartu-Maarja kihelkonnas Tartumaal[1].

Mõisa kõrvalmõis oli Luunja-Vanamõisa mõis (saksa keeles Wannamois)[1].

Mõisaansambel

Luunja mõisa park

Park

 Pikemalt artiklis Luunja mõisa park

18. sajandil rajatud barokkpark kujundati 19. sajandi lõpul ümber vabakujuliseks maastikupargiks. 1997. aastal arvati see riiklikuks ehitismälestiseks.[2] Kabel lõhuti varem, 1950-ndatel. 1961. aastal oli kabel kadunud ja surnuaial olid vaid segipööratud hauakivid, mille peale veeti lõpnud loomade korjuseid.

Luunja mõisa kalmistu

Luunja mõisa kalmistu
 Pikemalt artiklis Luunja mõisa kalmistu

Luunja mõisa südamest linnulennult 1 km kaugusele põhjakirdesse jääva kalmistu rajasid mõisa tollased omanikud Münnichid arvatavasti varsti pärast 1767. aastat, kui Peterburis suri ja maeti Burchard Christoph von Münnich. Ta maeti millalgi ümber Luunja mõisa kalmistule.[3] Kalmistule on üldse arvatavasti maetud 17 inimest.[4] Kalmistu oli jäetud maha, kui 1970. aastate algul hakkas Luunja sovhoos selle kohale ehitama sigalat ning siis lammutati ka osa kalmistut ja selle kabel.

Pildid

  • Sepikoda
    Sepikoda
  • Viinaköögi varemed
    Viinaköögi varemed

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 http://www.mois.ee/pikkniml.shtml (vaadatud 23.12.2015)
  2. ↑ Luunja mõisa park kultuurimälestiste riiklikus registris
  3. ↑ "Vana-Tartumaa baltisaksa mõisnike kalmistud". Tartu Postimees, 9. detsember 2008
  4. ↑ Vilja Kohler. "MTÜ Münnich korrastab Luunja mõisnike kalmistut". Tartu Postimees, 11. november 2008

Kirjandus

  • Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 53-56.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 43-45 [1].
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 440 [2].
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Luunja mõis