Marju Lauristin

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing andis 28. veebruaril 2014 Marju Lauristinile autasu "Raamatukogude sõber 2013"
Marju Lauristin 2010. aastal

Marju Lauristin (sündinud 7. aprillil 1940 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane ja poliitik.

Töötas 1962–1966 Eesti Raadio toimetajana ja 1970–2021 Tartu Ülikoolis: oli 1970–1972 TRÜ sotsioloogialaboratooriumi juhataja, seejärel ajakirjandusõppejõud (aastast 1983 dotsent, 1987–1989 TRÜ žurnalistikakateedri juhataja, 1995–1999 TÜ sotsiaalpoliitika professor, 1999–2003 poliitilise kommunikatsiooni professor, 2003–2021 sotsiaalse kommunikatsiooni professor, aastast 2005 emeriitprofessor).

Avaldanud uurimusi massiteabe ja kultuurisotsioloogia alalt. Ta oli 1992–1994 Eesti sotsiaalminister ja on olnud Riigikogu liige.

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus ta 26 871 häälega valituks Euroopa Parlamenti.[1]

Eesti Päevaleht hindas 2015. aastal Marju Lauristini Eesti mõjukaimaks poliitikuks, kes on "ühiskondlike protsesside arvamusliider, kelle sõna maksab erakonnas ja ka väljaspool seda".[2] Mõjukaks on teda nimetatud ka varem.[3][4]

Haridus

Lauristin lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1966. aastal ajakirjanduse erialal ning õppis Tartu Riikliku ülikooli filosoofia aspirantuuris 1967-1969. 1976. aastal kaitses ta Moskva Riiklikus Ülikoolis filoloogiakandidaadi kraadi .

Poliitiline tegevus

Aastal 1980 kirjutas Lauristin alla 40 kirjale.

Marju Lauristin oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige kuni 1990. aastani.

Ta oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu asejuhataja, Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Kuulub 20. Augusti Klubisse, mis ühendab inimesi, kes hääletasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt.

Marju Lauristin oli sotsiaaldemokraatliku erakonna (mis kuulus valimisliitu Mõõdukad) esindajana sotsiaalminister 1992-1994 Mart Laari valitsuses. Tema ja peaminister Mart Laari poliitika vastu protesteerisid Eesti pensionärid jaanuaris 1993, kandes mh loosungeid "Kuidas nälgid, pensionär? Mõõdukalt, ikka mõõdukalt!".

Eesti Yliõpilaste Seltsi Veljesto vilistlane. Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.

Tunnustus

Tsitaadid

„"Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti."“

– [12]

Isiklikku

Marju Lauristini vanemad olid kommunistlikud poliitikud Johannes Lauristin ja Olga Lauristin. Tema kasuisa oli Hendrik Allik. Poliitik ja teatritegelane Jaak Allik on tema emapoolne poolvend.

Marju Lauristin on teist korda abielus. Tema esimene abikaasa oli majandusteadlane Enn Roose (1939–2001), kellega tal on kaks tütart (Katrin Reimann, sündinud 1961, ja Marin Laak, sündinud 1964). Tema teine abikaasa on ajakirjandusteadlane Peeter Vihalemm (sündinud 1944, abiellusid aastal 1978).[13] Tema onupoeg on arhitekt Vilen Künnapu.

Teoseid

  • "Punane ja sinine" (2010), ISBN 9789949444656

Viited

  1. ↑ Mandaatide jaotus Euroopa Parlamendi valimised 2014
  2. ↑ Urmas Jaagant: "Mõjukaim poliitik Marju Lauristin, moraalne kontroller, kes pisiasjadega ei tegele" Eesti Päevaleht, 7. detsember 2015
  3. ↑ Jaanus Piirsalu: "Mõjukad Eesti naised" Eesti Päevaleht, 3. jaanuar 2005
  4. ↑ Priit Simson: "Kes on Eesti kümme mõjukamat perekonda?" Eesti Päevaleht, 6. aprill 2013
  5. ↑ "Johan Skytte medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 3.12.2022.
  6. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  7. ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.
  8. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  9. ↑ "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.
  10. ↑ "Teenetemärgi "100 semestrit Tartu Ülikoolis" kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 9.12.2022.
  11. ↑ "Teaduse elutööpreemiad pälvisid Ingrid Rüütel ja Ene-Margit Tiit". ERR Novaator. 10.2.2022. Vaadatud 10.2.2022.
  12. ↑ Marju Lauristin: Eesti identiteet ja Läti läbimurre, Eesti Päevaleht, 12. märts 2005
  13. ↑ Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik intervjuusid 1970–2009. Tallinn 2010 (lk. 510)

tütar Katrin Reimann ja tütretütar Estookin Andree https://vikerraadio.err.ee/1608506783/kabi-ei-kuku-katrin-reimann-ja-estookin

Kirjandus

  • Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap. "Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast". Toimetanud Peeter Vihalemm ja Aili Saks; kujundanud Peeter Laurits. Tallinn: Hea Lugu, 2016.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Marju Lauristin
Tsitaadid Vikitsitaatides: Marju Lauristin
  • Marju Lauristin: kaks soomukit või ühine infoväli?, Postimees, 19. september 2008
  • Marju Lauristin: Hariduse ideaalmaastik, EPL, 21. november 2008
  • Priit Simson. LUKAS, LAURISTIN, LEESI: Koolireform: kas väikegümnaasiumide lõpp?, EPL, 18. detsember 2008
  • Marju Lauristin. Kas hirm sünnitab müüte või muutumisjulgust? EPL, 31. detsember 2008
  • Marju Lauristin. Kriis, inimesed ja euroraha EPL, 14. veebruar 2009
  • Marju Lauristin: Pööraksin Eestis asjad pea peale, Maaleht, 12. november 2009
  • Marju Lauristin. Tiiger või kilpkonn, EPL, 21. jaanuar 2010
  • Sulev Uus. Lauristin lähivaates, Maaleht.ee, 8. aprill 2010
  • "Kahekõne". Marju Lauristin, ETV, 8. aprill 2010
  • Marju Lauristin pani oma kujunemisloo kaante vahele err.ee, 12. aprill 2010
  • Marju Lauristin: kõik pole ajakirjandus, mis torust tuleb, Äripäev, 18. mai 2018
Eelnev
Laur Karu 		Eesti sotsiaalminister
1992–1994 		Järgnev
Toomas Vilosius