Marko Tibar

Marko Tibar (14. juuli 1933 Viljandi – 30. oktoober 2014) oli Eesti NSV miilitsatöötaja (siseteenistuse kindralleitnant).

Ta soovis õppida sõjaväelenduriks, kuid suunati 1952 Vilniuse sõjaväeluure, hilisemasse KGB kooli.

Marko Tibar naasis Eestisse 1955 KGB uurijaks, asus tegelema stalinismi ohvrite rehabiliteerimisega.

Ta oli 1957. aastast NLKP liige.

Teenis Miilitsavalitsuse SORVO osakonna ülema asetäitjana[1] oli alates 1973. aastast Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Siseasjade Valitsuse ülem. Aastatel 1979–1990 oli ta Eesti NSV siseminister, 1985–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu XI koosseisu liige.

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajal töötas ta Eesti Panga turvaülemana[2], hiljem pensionär. 2003. aastal juhtis endiste miilitsatöötajate algatusrühma, mis pidas põhiseadusevastaseks endiste miilitsatöötajate eripensioni tühistamist.[3]

Viited

  1. ↑ TURISTIDE TÜLITAJAD 5. SAADE, , 8. oktoober 1966
  2. ↑ Ekssiseminister Tibar taunib ebaprofessionaalsust. Õhtuleht, 28. september 1998
  3. ↑ "Vanad miilitsad näevad nälga". Eesti Ekspress, 22. jaanuar 2003

Kirjandus

  • Tarmo Vahter. "ENSV siseminister Tibar Laulva revolutsiooni saladustest". Eesti Ekspress nr 47, 19. november 2014. Lk 10–12

Välislingid

  • Eesti NSV Ülemnõukogu XI koosseis. Biograafiline lühiteatmik. Tallinn: Eesti Raamat 1985. Lk 257 (kaader 259)
  • Foto: Marko Tibar 1987. aastal
  • Haud Tallinna Pärnamäe kalmistul