Neeme Järvi
Neeme Järvi (kuni aastani 1940 Neeme Jööts; sündinud 7. juunil 1937) on eesti dirigent.
Elulugu
Neeme Järvi õppis Tallinna Muusikakoolis löökpille Kristjan Vestre klassis ja koorijuhtimist Helvi Voore klassis.
Aastatel 1955–1960 õppis ta Leningradi konservatooriumis Nikolai Rabinovitši ja Jevgeni Mravinski juhendamisel orkestridirigeerimist. Sisseastumiseksamil sai määravaks dirigeerimisoskus. Tol ajal ei osanud ta vene keelt.[1]
Järvit ajendas muusikast (alustades löökpillide, eelkõige ksülofoniga) huvituma tema vanem vend Vallo Järvi.[1] Esimest korda esines ta dirigendina 18-aastaselt Eestis. Ooperit (Bizet' "Carmen") juhatas ta esimest korda Leningradi Kirovi-nimelises teatris.
Aastal 1963 asus Neeme Järvi tööle Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee Sümfooniaorkestri peadirigendina. Samal ajal nimetati ta ka Estonia teatri peadirigendiks. Seda tööd tegi ta 1976. aastani. Aastatel 1976–1980 oli ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kunstiline juht ja peadirigent.
Neeme Järvit tunti väljaspool Eestit hästi juba 1960. aastatel, mil ta esines sageli Leningradi Filharmoonia Sümfooniaorkestri ja teiste vene orkestritega kõikjal endises Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopa maades.
Suurde rahvusvahelisse muusikaellu astus ta 1971. aastal pärast võitu Accademia Nazionale di Santa Cecilia konkursil Roomas. Sellele järgnesid kutsed paljude eliitorkestrite dirigeerimiseks ning tuntud ooperiteatritesse.
1980. aastal lahkus Neeme Järvi koos perega Eestist Iisraeli viisaga ja asus elama Ameerika Ühendriikidesse, kuna Nõukogude Liidu süsteem piiras tema loomingulist vabadust.[2] Aastatel 1982–2004 oli ta Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent. Aastatel 1990–2005 oli ta Detroiti Sümfooniaorkestri peadirigent. Maestro Järvi on ka Jaapani Filharmoonikute esimene külalisdirigent ja Kuningliku Šoti Rahvusorkestri audirigent.
Tema dirigeerimisel on välja antud ligi 500 CD-plaati.[3]
1987. aastast on ta Ameerika Ühendriikide kodanik.
1988. aastal valiti Neeme Järvi Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeheks.
Ta kolis Eestisse tagasi 1990. aastatel.[1]
2010. aasta septembris tuli Järvi taas ERSO peadirigendiks, kuid astus novembris 2010 tagasi.
2011/2012. hooajal töötas ta jälle ERSO peadirigendina. Ühtlasi jätkas ta ka kontserditegevust kogu maailmas, juhatades hooajal lisaks ERSO-le mitmeid maailmakuulsaid orkestreid kokku rohkem kui 50 kontserdil.[4]
Tunnustus
- 1965 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
- 1971 – Eesti NSV rahvakunstnik
- 1978 – NSV Liidu riiklik preemia
- 1990 – Rootsi Põhjatähe orden
- 1993 – Toblachi auhind
- 1996 – Riigivapi III klassi teenetemärk[5]
- 1997 – Tallinna vapimärk
- 1999 – valiti 20. sajandi Eesti saja suurkuju hulka
- 2003 – Pärnu vapimärk (Pärnu kui kultuurilinna tutvustaja maailmas, rahvusvaheliste dirigeerimise meistrikursuste ellukutsuja ja läbiviija, üks kontserdimaja rajamise idee autoreid)
- 2007 – Pärnu aukodanik
- 2012 – Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia
- 2017 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
- 2019 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia (dirigendile, kelle elutöö on liigutanud mägesid)
- Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia (1989), Göteborgi Ülikooli (1985), Aberdeeni Ülikooli (1990), Michigani Wayne’i ülikooli (1994) ja Michigani Ülikooli audoktor[6]
- Rootsi Göteborgi linna ja USA Michigani osariigi aukodanik
- Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia auliige
Alates 2018. aastast sõidab Tallinnas Neeme Järvi nimeline tramm.[7]
Isiklikku
Liiliaga tutvus Neeme Järvi Leningradis õppides. Nad abiellusid 1961. aastal.[1] Neil on kolm last: Kristjan Järvi, Paavo Järvi ja Maarika Järvi.[1] Tema vend oli dirigent Vallo Järvi ja vennapoeg on tšellist Teet Järvi.
| Vallo Järvi | Neeme Järvi | Liilia Järvi | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Andrus Järvi | Teet Järvi | Paavo Järvi | Maarika Järvi | Kristjan Järvi | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Järvil on kolm elukohta: USA-s New Yorgis ja Florida osariigis ning Eestis Pärnus.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Sten Teppan (30. oktoober 2022). "Käbi ei kuku... Neeme ja Kristjan Järvi(30.10)". Vikerraadio. Vaadatud 2.11.2022.
- ↑ Karoliina Vasli (4. november 2022). "Ärahüppajate aeg. "Eestisse jäädes oleksin peagi surma saanud..."". Eesti Päevaleht. Vaadatud 4.11.2022.
- ↑ "Neeme Järvi: Biography". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuni 2017. Vaadatud 10. mail 2017.
- ↑ Toomas Velmet Eppur si muove. Sirp, 8. juuni 2012.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Neeme Järvi tutvustus Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) veebilehel. Vaadatud 20.04.2020.
- ↑ Uwe Gnadenteich. [https://www.postimees.ee/6401822/fotod-tallinnas-soidab-neeme-jarvi-nimeline-tramm Fotod: Tallinnas sõidab Neeme Järvi nimeline tramm] Postimees.ee, 10.09.2018.
Välislingid
- Kärt Anvelt. Neeme Järvi: täna mu süda naerab, EPL, 21. november 2008
- Priit Kuusk. New Jersey talvefestivalil esinevad Neeme ja Kristjan Järvi ERR, 8. jaanuar 2009
- Kärt Anvelt. Neeme Järvi: olen uhke eesti keele ja Eesti laulupeo üle! EPL.ee, 30. juuni 2009
- Kärt Anvelt. Neeme Järvist saab ERSO kunstiline juht ja peadirigent, EPL.ee, 17. august 2009
- Merike Tamm. Neeme Järvist saab taas ERSO peadirigent Postimees, 12. mai 2011
- Neeme Järvi tähistab 80. juubelit koos ERSOga, ERR, 2. juuni 2017
- Peeter Vähi. Neeme Järvi kuus erilist külge, Postimees, 7. juuni 2017
