Režitsa maakond

Režitsa maakond

läti keeles Rēzeknes apriņķis
vene keeles Режицкий уезд

Pindala: 4100 km²
Elanikke: 136 400 (1897)
Rahvastikutihedus: 33,3 in/km²
maakonnalinn: Rēzekne

Režitsa maakond (läti keeles Rēzeknes apriņķis, vene keeles Режицкий уезд, aastast 1920 Rēzekne maakond) oli haldusüksus Poola Liivimaa vojevoodkonnas (1629−1772), Venemaa Keisririigi Polotski kubermangus (1776−1777), Polotski asehaldurkonnas (1777−1796), Valgevene kubermangus (1796−1802) ja Vitebski kubermangus (1802−1917), Venemaa Vabariigi Liivimaa kubermangus (1918), Läti Sotsialistlikus Nõukogude Vabariigis (1919), Läti Vabariigis (1920−1940), Läti NSV-s (1940−1941 ja 1944−1949) ja Läti kindralkomissariaadis (1941−1944).

Ajalugu

Maakond rajati 1772. aastal. Algselt kuulusid selle alad Pihkva kubermangu koosseisu. Aastal 1776 hakkas maakond kuuluma Polotski kubermangu, 1796. aastal maakond likvideeriti ja aastal 1802 loodi see taas Vitebski kubermangu koosseisus. Maakond piirnes põhjas Liivimaa kubermangu ja Vitebski kubermangu Ludza maakonnaga, idas samuti Ludza maakonnaga, edelas aga Dünaburgi maakonnaga. Vitebski kubermangus oli maakonna pindala 4076 km².

Aastal 1913 oli maakonna territooriumil üks linn (Režitsa ehk Rēzekne) ja 18 valda. Lisaks oli maakonnas kaks alevit: Varakļāni ja Viļāni. Aastal 1917 kanti alevitena kaardile veel ka Ribene, Malta ja Antonopole.

Aastal 1920 läksid Režitsa maakonna alad Läti koosseisu. Maakond jäi ka Läti haldusüksuseks ja kuni aastani 1949 Läti NSV haldusüksuseks.

Aastal 1940 oli maakonna territooriumil kolm linna, lisaks Rēzeknele ka Varakļāni ja Viļāni. Toona oli maakonna koosseisus 19 valda.

Aastal 1947 eraldati maakonnast Viļāni maakond. Aastal 1949 maakond likvideeriti.

Aastal 1897 elas maakonnas 136 400 inimest. Elanikest moodustasid enamiku lätlased (57,9%), venelasi oli 23,9%, juute 7,4%, valgevenelasi 5,4%, poolakaid 4,8% ja sakslasi 1,8%.^[1]

Haldusjaotus

Viciebski kubermangu osana

Venemaa keisririigi koosseisus jagunes maakond haldusüksusteks, mida nimetatakse volostiteks (vene keeles Волость), aga mille kohta lätlased on kasutanud sõna "vald" (läti keeles pagasts). Maakonna keskuseks oli maakonnalinn (Režitsa, mis kandis aastani 1893 nime Rositten), lisaks oli maakonnas aastal 1913 veel 2 alevit ja 18 valda.

Alevid olid Varakļāni ja Viļāni.

Bikava vald (Быковская)
Barkava vald (Борховская)
Dricāni vald (Дрицанская)
Gaļāni vald (Галянская )
Kaunata vald, keskus Novaja Sloboda (Ковнатская)
Kuļņeva vald, keskus Ilzenberga mõis (Кульневская)
Makašēni vald, keskus Uvzulova (Макашенская)
Ondrupine vald (Андрупенская)
Teistel andmetel Andrennenskaja vald keskusega Stalīdzānis (Андренненская)
Ozolmuiža vald, keskus Steķi (Узульмуйжская)

Rozenmuiža vald, keskus Pritika (Розенмуйжская)
Rozentova vald, keskus Vertukšne mõis (Розейновская)
Ružina vald (Ружинская)
Sakstagalsi vald (Сакстыгальская,)
Silajāņi vald, keskus Krievu Balbārži (Солуиовская, Солуіонская)
Stirniene vald (Стернянская)
Vaivodi vald, keskus Buk-Myza (Вайводовская)
Varakļani vald (Варклянская)
Viļani vald (Велионская)^[2]

Haldusjaotus Läti Vabariigis

Pärast seda, kui Läti vabadussõda oli lõppenud rahulepinguga, liideti Rēzekne maakonna nime kandma hakanud maakond Lätiga. Aastal 1924 eraldati maakonnast Rudzāti vald ja liideti Daugavpilsi maakonnaga. Läti Vabariigis muudeti valdade piire korduvalt, mitu valda nimetati ka ümber.

Halduslike muudatuste tagajärjel oli maakonnas aastaks 1940 lisaks Rēzeknele veel kaks linna: Varakļāni ja Viļāni. Toona oli maakonna koosseisus 19 valda.