Salumets on metsatüüp, mis kuulub arumetsa metsatüübiklassi. Salumetsale on eriti vanemas eas iseloomulik puuliikide mitmekesisus, seejuures laialehiste puuliikide - harilik tamm, harilik pärn, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas esinemine kõrvalliikidena, aga vahel ka peapuuliigina. Samas Eesti salumetsade enamiku moodustavad hüljatud ja metsistunud endised põllumaad, kus kasvab peamiselt pioneerliik hall lepp. Domineerivaks puuliigiks väljakujunemata salumetsas on hall lepp, korralikult majandatud salumetsas aga harilik kuusk või arukask. Liigirikkas põõsarindes kasvavad kuslapuu, sarapuu, toomingas, näsiniin ja muud.
Salumetsade mullastik on viljakas, paksu huumuskihiga ja hea veevarustusega. Salumetsad hakkasid Eestis levima umbes 6500 aastat tagasi, kui kliima oli soe ja niiske. Kliima jahenemisel tõrjusid okaspuud aegamööda laialehised lehtpuud välja. Salumetsade tüübirühma kuuluvad E. Lõhmuse metsakasvukohatüüpide süsteemi järgi naadi ja sõnajala kasvukohatüüp, ning J. Paali taimkattetüüpide järgi naadi, sinilille ja kuukressi kasvukohatüüp. Eesti metsadest moodustavad salumetsad statistiline metsainventuuri andmetel J. Paali järgi u 21% ja E. Lõhmuse järgi üle 10 protsendi.[1]. Salumetsad on tuntud ka lihtsalt saludena.