Sulev Luik

Sulev Luik (16. aprill 1954 Kilingi-Nõmme – 29. juuni 1997) oli eesti näitleja.

Ta lõpetas 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu. Töötas aastatel 1976–1988 näitlejana Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris ja 1988–1997 Eesti Draamateatris.

Sulev Luige kõige meeldejäävamad rollid on lüüriline Raimond Valgre "Valge tee kutses" (Eesti NSV Riiklik Noorsooteater 1985) ja Luarvik Luarvik Grigori Kromanovi filmis "Hukkunud Alpinisti hotell" (1979).

Sulev Luik tapeti 29. juunil 1997 oma kodu lähedal Tallinnas Kadrioru pargis. Politsei tabas mõrvarid 17.–18. augustil. Tapmises osalenud kolm kindla elu- ja töökohata isikut mõisteti 8–12 aastaks vangi. Kriminaaluurijate sõnul oli mõrva motiiviks joomingu käigus tekkinud tüli. Uurimisel leidis kinnitust, et Luik läks ise oma hilisemate tapjate juurde ja tarvitas koos nendega alkoholi.^[1]^[2]

Teatrirolle

Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris

1976 "Godot'd oodates" – Estragon
1978 "Cinzano"
1978 Anton Tšehhovi "Kajakas" – Treplev
1979 "Ramilda-Rimalda"
1980 ""Hamleti" lavastamine Alamkolka külas" – Šimurina
1981 "Elektra saatus on lein" – Ezra ja Orin Mannon
1982 "Optimistlik tragöödia" – Valgekaartlik Ohvitser
1982 "Püha Johanna"
1983 "Härra Amilcar"
1985 "Lendas üle käopesa"
1985 "Valge tee kutse" – Valgre
1986 "Misantroop" – Philinte
...

Filmirollid

1976 "Võsakurat", režissöör Peeter Simm – episoodiline roll
1979 "Hukkunud Alpinisti hotell", režissöör Grigori Kromanov – Luarvik
1979 "Kõrboja peremees (film)" – episoodiline roll
1980 "Metskannikesed", režissöör Kaljo Kiisk – Sander
1980 "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust", režissöör Tõnis Kask – Voldemar Vöölmann
1982 "Arabella, mereröövli tütar", režissöör Peeter Simm – Pillimees/mereröövel
1983 "Corrida", režissöör Olav Neuland – Tarmo
1984 "Reekviem", režissöör Olav Neuland – Major Andrei Dobrjanski
1984 "Kaks paari ja üksindus", režissöör Tõnis Kask – Viiulimängija
1986 "Õnnelind flamingo", režissöör Tõnis Kask – Miilitsauurija
1987 "Saja aasta pärast mais", režissöör Kaljo Kiisk – Eesti poeet
1987 "Tants aurukatla ümber", režissöör Peeter Simm – Saaremägi
1987 "Брод", režissöörid Andrei Dobrovolski ja Georgi Dultsev – Saksa ohvitser
1988 "Большая игра" (seriaal), režissöör Semjon Aranovitš – Osatäitja
1988 "Vernanda", režissöör Roman Baskin – Mees
1988 "Varastatud kohtumine", režissöör Leida Laius – Uibo
1988 "Государственная граница". Солёный ветер
1989 "Похищение чародея", režissöör Viktor Kobzev – Piiskop Albert
1989 "Латыши?!", režissöör Gennadi Zemel – Osatäitja
1989 "Äratus", režissöör Jüri Sillart – 1. linnamees
1989 "Inimene, keda polnud", režissöör Peeter Simm – Marodöör/propagandajuht
1990 "Духов день" ("Hingedepäev"), režissöör Sergei Seljanov – Riigimees
1991 "Sala", režissöör Una Celma – Osatäitja
1991 "Rahu tänav", režissöör Roman Baskin – Tiidus
1992 "Surmatants", režissöör Tõnu Virve – Schiekel Kalt
1992 "Noorelt õpitud", režissöör Jüri Sillart – Klorofüll
1993 "Hysteria", režissöör Pekka Karjalainen – Sergei autojuht
1996 "Le Violon de Rothschild", režissöör Edgardo Cozarinsky – Osatäitja
1997 "Minu Leninid", režissöör Hardi Volmer – Zimmermann, Saksamaa välisministri sekretär

Tunnustus

1986 Ants Lauteri nimeline auhind
1987 Eesti NSV teeneline kunstnik

Isiklikku

Sulev Luik oli abielus Heili Luigega (1960). Neil on kaks poega, üks nendest on näitleja Markus Luik.

Viited

↑ "Sulev Luige tapjad pikaks ajaks vangi". www.postimees.ee. 14. aprill 1998.
↑ "Algab kohtuprotsess Sulev Luige tapjate üle". www.ohtuleht.ee. 8. detsember 1997.

Kirjandus

Ivika Sillar, "Tema Majesteet Komödiant" (näitleja Sulev Luik) – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 12, lk 70–82
Seltskond suure musta koeraga: Kuidas jõuti jälile Sulev Luige tapjatele. – Politsei, 1999, nr 2, lk 12–14
Rait Avestik, "Sulev Luik". Tänapäev, Tallinn 2011, 336 lk; ISBN 9789949271238