Tallinna sõjasadam

Tallinna sõjasadam on koondnimetus Tallinna lahe kaldale rajatud sõjalistele kaitserajatistele. Esimese sõjasadama ehitusega alustati 1714. aastal ja see tegutses kuni 1857. aastani, kui Tallinn kaotas Venemaa keisririigile sõjalise tähtsuse meresadamana. Uut Tallinna sõjasadamat on 20. sajandil mitmel korral ehitatud ja laiendatud.

Sõjasadama rajamine ja areng

Käsu Tallinna sõjasadama ehitamiseks andis 28. jaanuaril 1714 Venemaa tsaar Peeter I. Sõjasadam oli Venemaale vajalik kaitserajatisena käimasolevas Põhjasõjas, mille käigus Venemaa oli juba vallutanud Rootsi kuningriigilt Tallinna ja kogu tänapäeva Eesti alad, kuid sõjategevus jätkus veel Venemaa teistes piirkondades. Sõjasadama esimesed tööd olid 2. veebruaril 1714 alustatud sadama ja Admiraliteedi (sõjalaevade ehitamise ja remondidoki) ehitustööd. Suure osa rajatud sadamaehitistest hävitas 13.–14. novembril 1716 tugev torm. 1718. aastal hakkasid sõjasadama tööd venima, sest Peeter I muutis sadama ehituse plaane ja kavatses sõjasadama rajada hoopis Pakri lahte. 1721. aastal käiski ehitus põhiliselt Pakri lahe rannikul, kuid jätkus ka Tallinnas. 1722. aastaks olid Admiraliteedi töökojad kujunenud linna esimeseks suureks tööstusettevõtteks, kus töötas ligi 250 töölist. Admiraliteedi kanali kaldale olid ehitatud kasarmuid ja hooneid.

Sõjasadama ja seal baseeruva laevastiku kaitseks ehitati: Kalarannas Läänepatarei fort ja Maarjamäel Idapatarei fort, 1713–1715 ehitati Tallinna reidile merre kaks puit-kivitarindis patareid - hilisem Topeltpatarei, 1726. aastal ehitati Tallinna reidile merre Tsitadelli fort, 1726–1727 Väike-Paljassaare tähtfort ja Miiduranna tähtfort ja Naissaare bastionaalfort, 1821–1823 Väike-Paljassaarele Valge torn.

1763. aastal määrati Läänemere sadamate peadirektoriks krahv Burchard Christoph von Münnich, kes kontrollis arengus seisma jäänud Tallinna sadama seisukorda. Kuni selle ajani oli sõjasadama asutamisel põhirõhk Peeter I soovi arvestades Pakri lahe suunal, kus olid soodsamad meresõiduomadused. Tallinna sadama olukorda arutanud komisjon otsustaski rakendada kõik jõud ja vahendid uute kivipulvärkidega sadama rajamiseks Tallinna, säilitades seejuures Pakri lahe kohana, kuhu laevad saaksid tormi eest pakku minna. Tallinna sadam tuli ehitada Johann Ludwig von Potti projekti järgi endisest lääne poole ning mahutama pidi ta 10 liinilaeva, 10 fregatti ja mõned väiksemad laevad. Sadamamüüride kõrguseks nähti ette 19 jalga (umbes 5,8 m) veepinnast.

1790. aasta paiku koondus Tallinna sõjasadamasse peaaegu kogu Venemaa Läänemere laevastik. 1797. aastal ehitati rootsiaegsest kaubasillast (Kaupmehe sild (koordinaadid 59° 26′ 41″ N, 24° 45′ 53″ E)) põhja poole kaitsetamm Läänemuul (Lääne pulvärk), mis moodustas terviku hiljem eraldunud lõunamuuliga. Läänemuul oli ette nähtud sõjalaevade jaoks, kuna olemasolev sadamasild ei pakkunud selleks piisavalt ruumi ega varju. 1799. aastal aga süvendati Tallinna sadamas sõjasadama basseini ja rannikule rajati uusi patareisid. Laiendati ka Admiraliteedi töökoda ja tööliste arv tõusis ettevõttes 500-ni.

Napoleoni sõdade ajal koostas Rootsi insener Johan Norberg 1806. aastal Tallinna sõjasadama uue projekti ja selle järgi asuti järgmisel aastal ka sõjasadamat välja ehitama. Merre, läänemuuli merepoolsest otsast loodesse rajati eraldi lainemurdja ja sajandi keskel läänemuuli ümberehituse käigus sellega ühendati. Põhjalikult remonditi muid kindlustusi.

1813–1818 ehitati põhjamuul, 1844 valmis idamuul ja 1850–1856 rajati Viktoria sild. Pärast Idamuuli (Idapulvärk), mida ehitati pikka aega, valmimist moodustus Tallinnas kaks sõjasadamat: Uus sõjasadam põhja- ja idamuuli haardes ning Vana sõjasadam läänemuuli varjus. Vana sõjasadam (Läänemuul) antigi kaubalaevade kasutada ja sellest ajast hakati seda sadamaosa nimetama kaubasadamaks.

1857. aastal kustutati Tallinna kindlus maakindlustuste nimekirjast, Venemaa keisririigi merevägi andis sadamarajatised üle Mereväe insenerikomandole. 1864. aasta 11. jaanuaril anti kõik Tallinna kindlustused linnale üle, kuid sadama üleandmine Tallinna raele toimus järk-järgult aastail 1864–1873.

1860. aastal nimetati senised admiraliteedi töökojad ümber Tallinna Sadamatehasteks. Kuid kuna Admiraliteet, Tallinna senine suurim tööstusettevõte oli rajatud Tallinnas baseeruva purjelaevade eskaadri remondiks, siis koos purjelaevade osa vähenemisega 19. sajandi keskel Admiraliteedi töökodade tähtsus vähenes: auru-sõjalaevu hooldati Kroonlinnas.

1864 kaotati Tallinna kindlus ning sadama läänemuul, Kaupmehe sild ja rannaveosild anti üle Tallinna linnale.

Tallinna sadama komandörid

• 1714–... viitseadmiral Peter von Sivers (1674–1740), Tallinna sadama kõrgeim komandör (vene k. Главный командир Ревельского порта)
• 1724–17.. Kenneth Sutherland (surnud 1732/34; Кеннет Сазерленд, 3-й лорд Дуффус) ^[1], samal ajal ka Tallinna eskaadri komandör
• 1726–1730 viitseadmiral Thomas Sanders (surnud 1733; Томас Сандерс)
• 1730–1732 kontradmiral Peter Bredal (1683–1756)
• 1734–1737 viitseadmiral Naum Senjavin (surnud 1738; Наум Акимович Синявин), samal ajal ka Tallinna eskaadri komandör
• ...
• 1754–1757 kontradmiral William Lewis (surnud 1769; Вилим Фомич Люис)
• 1757– viitseadmiral Andrei Ivanovitš Poljanski (?–1764),
• 1764–1765 kontradmiral Grigori Spiridov (1713–1790; Григорий Андреевич Спиридов), hiljem Kroonlinna sõjakuberner
• 1771–1772 kontradmiral Vassili Tšitšagov (1726–1809)
• 1772 kontradmiral Alexei Scheltinga (1717–1772 (teistel andmetel surnud peale 1780); Алексей Елеазарович (Елизарович) Шельтинг (Шельтинга)); kontradmiral Wybrandt Scheltinga (surnud 1718; Вейбрант (Шельтинг) Шельтинга) poeg
• 1772–1773 kontradmiral Vassili Tšitšagov (1726–1809), aastast 1773, Kroonlinna sõjakuberner
• ...
• 1776–1778 viitseadmiral Andrei Jelmanov (1716–1778; Андрей Власьевич Елманов)
• ...
• 1788–1789 admiral Vassili Tšitšagov, aastast 1789 Balti laevastiku ülem
• ...
• 1799–1801 admiral Aleksei Spiridov (1753–1828), Tallinna sõjasadama väljaarendaja; aastast 1803 Tallinna sõjakuberner
• 1802–1804 viitseadmiral Karl Magnus von Breyer^[2] (1745–1813;^[3] Карл фон-Брейер; Карл Евстафьевич (Астафьевич) фон Брейер)
• 1804–1805 kontradmiral Dmitri Nikolajevitš Senjavin (1763–1831; Дмитрий Николаевич Сенявин)
• 1805
• 1811–1813 kontradmiral Dmitri Nikolajevitš Senjavin, aastast 1825 Balti laevastiku ülem
• 1813–1828 admiral Aleksei Spiridov (1753–1828)
  • 1825 admiraliteedi kindralleitnant Leonti Spafarjev (1766–1847; Леонтий Васильевич Спафарьев), sadama komandör [1]
  • –1832? kindralmajor Jakob Ernst August von Adlerberg (1770–1832), sadama komandör
  • 1834? sadama komandant (sadamakapten) kindralleitnant Gustav Gerhard von Plater (1781–1848; Густав Иванович фон Платер) [2]
• 1838–1850 admiral, krahv Lodewijk van Heyden (1773–1850), samal ajal Tallinna sõjakuberner
• 1850–1853 viitseadmiral Friedrich Benjamin von Lütke (1797–1882), aastast 1853, Kroonlinna sõjakuberner
• 1853–1855 viitseadmiral Ivan Petrovitš Jepantšin (1788–1875; Иван Петрович Епанчин), samal ajal Tallinna sõjakuberner
• 1856–1859 viitseadmiral, krahv Ludwig Heinrich Sigismund van Heyden (1806–1901), samal ajal ka Tallinna sõjakuberner

Peeter Suure Sõjasadam

Tallinnas toimus 12. juulil 1912 Peeter Suure sadama nurgakivipaneku pidulik tseremoonia, kus osales ka keiser Nikolai II kaaskonnaga. Alustati uue sõjasadama ehitamist Kopli poolsaarel ja Paljassaare poolsaarel, mis hõlmas praeguse Lennusadama, Miinisadama, Hundipea sadama, Lahesuu sadama, Paljassaare sadama ja Katariina kai.

 Pikemalt artiklites Peeter Suure sadam ja Peeter Suure Merekindlus

Tallinna sõjasadam Eesti Vabariigis

1. aprillil 1927 moodustati Merejõudude Baas ja Sõjasadam iseseisvate üksustena Miinisadamas, kuid alles 1934. aastaks suudeti lõpetada kõige olulisemad tööd sõjasadama väljaehitamisel: ehitati lõplikult välja sadamakaid, ehitistesse toodi aurutorustik, veemagistraal ja elekter, ehitati kaks raudteeliini, remonditi ehitused ja sisustati, sh laevaremonditöökoda, torpeedode ja akude töökoda, laod, suurtüki-, miini- ja mehaanika õppeklassid, spordisaal ja pesumaja.

Tallinna sõjasadama ülem oli aastatel 1927–1940 kaptenmajor Mihkel Kõvamees.

1940 koosnes Eesti Mereväe Merejõudude Baas üld-, miini-, torpeedo-, suurtüki-, tehnika- ja majandusjaoskonnast ning sõjasadamast koos abilaevastikuga^[4]. Sõjasadama koosseisus olid abilaevad “Kompass”, “Jaan Poska”, “Sakala”, “Tahkona”, mootorpaadid, tuukripaat, veopraamid ja mootordresiinid.

17. juunil 1940 kell 7.40 vallutas Punalipulise Balti Laevastiku valvevalitsuse koondpataljon Miinisadama ja laevastiku kasarmud Tallinnas. 25. juunil võttis Balti Laevastik Tallinna Sõjasadama ametlikult üle. Tallinna sõjasadama baasil moodustati Balti laevastiku Tallinna sõjamerebaasi Tallinna Peabaas.

Miinisadamast lahkus viimane Venemaa Föderatsiooni sõjalaev 31. augustil 1994. Eesti merevägi võttis seejärel sadama täielikult üle.

Vaata ka

• Peeter Suure merekindlus ja Peeter Suure sadam
• Eestimaa sõjakuberneride loend#Tallinna sadama kõrgeimad ülemad
• Orzełi juhtum (1939)

Viited

Välislingid

• Tallinna sadam, ajalugu
• Les plans et profils de tour les ouvrages en detail qui feront partie du port de guerre, et du port marschand a Reval. Collonel Ingenieur I. E. Witte. (Jacob Eduard de Witte 1792. aastal kavandatud Tallinna sõjasadama projekt. EAA.854.4.478)
• Robert Nerman. Vallutusplaanid ajendasid Peeter I rajama Tallinna sõjasadamat. Tallinna Postimees, 8. detsember 2006