Tiiu Erelt

Tiiu Erelt (1962. aastani Tiiu Kask; sündinud 20. aprillil 1942 Tallinnas) on eesti keeleteadlane.

Tema erialase tegevuse põhialad on olnud keelekorraldus, terminoloogia ja leksikoloogia ning paljude erialade oskuskeele kujundamine. [1]

Haridus

Tiiu Erelt on lõpetanud 1960. aastal Tallinna 2. Keskkooli ning õppinud aastatel 1960–1965 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonnas, kitsam eriala soome-ugri keeled. [1]

Töökäik

Aastatel 1965–2009 töötas ta Eesti Keele Instituudis (aastani 1993 Keele ja Kirjanduse Instituut). On töötanud vanemlaborandina ja nooremteadurina, 1990. aastast vanemteadurina, 2003–2008 peakeelekorraldajana. 1977–1984 õpetas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis terminoloogia- ning 1984 ja 1986 Tallinna Pedagoogilises Instituudis keelekorralduse kursust. 1993 pidas loenguid Helsingi Ülikoolis. Ta on töötanud patendinduse, ehituse, pedagoogika ja keeleteaduse terminoloogia ning kutse- ja ametinimetuste täpsustamisel. Osalenud õigekeelsussõnaraamatute koostamises, sealhulgas on ka 1999. ja 2006. aasta õigekeelsussõnaraamatu toimetaja ja kaaskoostaja ning üks 1976. ja 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu koostajaid. Toimetanud muuhulgas ka "Vene-eesti sõnaraamatu" 3. ja 4. köite.[2]

Tiiu Erelt on olnud Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige (1995–2000 toimkonna vanem) ning vabariikliku õigekeelsuskomisjoni liige (1972–1978 teadussekretär).

Ta on avaldanud üle 270 publikatsiooni.[1]

Tunnustus

Teoseid

  • Vene-eesti kutse- ja ametinimetuste sõnastik (1979, koos Anna Argali ja Kristjan Toropiga)
  • Eesti oskuskeel (1982)
  • Väike uudissõnastik (1983, 1989)
  • Uudis- ja unarsõnu (1985, koos Rein Kulli ja Henno Meristega)
  • Eesti-soome keeleteaduse sõnastik (1992, 1995)
  • Nimekirjutusraamat (1993, autoreid)
  • Eesti ortograafia (1995, 2005)
  • Eesti keele käsiraamat (1997, 2007, koos Mati Erelti ja Kristiina Rossiga)
  • Eesti keelekorraldus (2002)
  • Eesti-inglise keeleteaduse sõnastik (2003, koos Mati Erelti ja Enn Veldiga)
  • Eesti oskuskeelekorralduse seisund (2003, koos Arvi Tavastiga)
  • Terminiõpetus (2007)
  • Keelenõuanne soovitab 1–4 (1996–2008, autoreid)

Isiklikku

Tiiu Erelti abikaasa on Mati Erelt. Nende pojad on Pekka Erelt ja Jaan Erelt.

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Maire Raadik. Oma Keel, 2012, nr 1
  2. ↑ Eesti teaduse biograafiline leksikon, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000

Välislingid

Tsitaadid Vikitsitaatides: Tiiu Erelt
  • ETIS: Tiiu Erelt
  • Ott Heinapuu. "ÕS-i toimetaja: ühiskond ei poolda keelekasutuse pärast karistamist" Eesti Päevaleht, 17. august 2009
  • Hille Saluäär. "Palju õnne, Tiiu Erelt!" Õiguskeel, veebruar 2012