Vladimir Petrov
 | See artikkel räägib jäähokimängijast; Eesti näitleja ja laulja kohta vaata artiklit Valdo Peetri, Läti maletaja kohta Vladimirs Petrovs |
Vladimir Petrov (vene keeles Владимир Владимирович Петров; 30. juuni 1947 Krasnogorsk – 28. veebruar 2017 Moskva) oli NSV Liidu jäähokikoondise ründaja.
Ta tuli jäähokis olümpiavõitjaks 1972. aastal Sapporos ja 1976. aastal Innsbruckis ning pälvis hõbemedali 1980. aastal Lake Placidis.
Maailmameistrivõistlustel saavutas Petrov 9 kuldmedalit: 1969–71, 1973–75, 1978, 1979 ja 1981. Nendele lisandus hõbemedal 1972. ja pronksmedal 1977. aastast. Euroopa meistrivõistlused olid maailmameistrivõistlustega ühendatud, aga arvesse läksid ainult tulemused Euroopa meeskondade vahel. Euroopa meistrivõistlustel saavutas Petrov 8 kuldmedalit: 1969, 1970, 1973–75, 1978, 1979 ja 1981. Neile lisandusid hõbemedalid 1971 ja 1972 ning pronksmedal 1977. Aastail 1973, 1977 ja 1979 valiti ta MM-i parimaks ründajaks.
NSV Liidu meistriks jäähokis tuli Petrov astail 1969–81 11 korda. Kolmel korral saavutas ta hõbemedali (1969, 1974 ja 1976), teistel aastatel võitis. Karikavõistlused võitis ta viis korda: 1968, 1969, 1973, 1977 ja 1979. Sellele lisandus karikafinaali jõudmine 1976.
Petrov oli viis korda NSV Liidu jäähokimeistrivõistluste resultatiivseim mängija: 1970, 1973, 1975, 1978 ja 1979. See oli omal ajal rekordiline saavutus, kuid Sergei Makarov oli 1980-ndatel 9 korda NSV Liidu jäähokimeistrivõistluste resultatiivseim.
Petrov mängis ainult kolmes klubis: 1965–67 Krõlja Sovetovis, 1967–81 AKSK-s ja 1981–83 Leningradi ASK-s. AKSK-s ja NSV Liidu koondises moodustas ta ründekolmiku koos Boriss Mihhailovi ja Valeri Harlamoviga.
Petrov oli 22. maist 1992 kuni 8. aprillini 1994 Venemaa hokiföderatsiooni president.[1]
Aastal 2006 valiti ta IIHF-i Kuulsuste Halli liikmeks.[1]
