Arvo Pärt

Arvo Pärt
Sünniaeg 11. september 1935 (88-aastane)
Paide
Amet muusik, helilooja
Abikaasa(d) Nora Pärt
Autasud Praemium Imperiale, Liège'i ülikooli audoktor, Ratzingeri preemia
Koduleht https://www.arvopart.ee
[muuda Wikidatas]

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on eesti helilooja, kes loob klassikalist ja vaimulikku muusikat. Ta on tuntud eelkõige isikupärase minimalistliku kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-stiili poolest, mille ta lõi 1976. aastal ja milles ta jätkuvalt komponeerib.

Arvo Pärt oli 2012–2018 klassikalise muusika andmebaasi Bachtrack andmetel maailma kõige enam mängitud elav helilooja. Aastal 2019 oli ta Ameerika helilooja John Williamsi järel teine maailma kõige enam mängitud elav helilooja.[1]

Eesti Teaduste Akadeemia liige alates 2011.[2]

Ta oli õppeaastal 2013/2014 Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.[3]

Päritolu, haridus ja elukäik

Arvo Pärt ja Nora Pärt Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul augustis 2012

Arvo Pärt sündis Paides August Pärdi (1899–1972) ja tema abikaasa Linda-Annette (sündinud Mäll; 1907–1991) ainsa lapsena. Pärdi vanemad lahutasid abielu poja varases lapsepõlves. Peatselt pärast lahutust, 1938. aastal kolis Arvo Pärdi ema koos pojaga Rakverre, kus möödusid tulevase helilooja kooliaastad. Seal abiellus ema uuesti ja Arvo Pärdi kasuisaks sai nende majaomaniku poeg Maximilian Kuhlberg (1912–1976). Helilooja on meenutanud, et Rakveres üles kasvades oli tal palju kasu oma kasuisa venna, pianist Aksel Heinrich Kuhlbergi (1910–1934) muusikaraamatukogust.[4][5]

Seitsmeaastaselt hakkas Arvo Pärt harjutama klaverimängu kodusel tiibklaveril Sankt Peterburg. Formaalseid muusikaõpinguid alustas ta pärast Teist maailmasõda Rakvere Lastemuusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Lisaks klaverile õppis ta muusikakoolis oboed, flööti ja löökpille ning mängis neid kooli orkestris.[6] Muusikakooli lõpetas ta 1953. aastal. Üldhariduse sai Pärt Rakvere Linna I Algkoolis, seejärel õppis aastatel 1950–1954 Rakvere I Keskkoolis.[7]

Pärast keskkooli lõpetamist kolis Arvo Pärt 1954. aastal Tallinna, et jätkata muusikaõpinguid Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, kuid samal aastal kutsuti kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Sealt vabastati ta ennetähtaegselt neeruprobleemide tõttu.[8][9] 1957. aastal astus ta Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse, kus ta õppis Heino Elleri kompositsiooniklassis. Ellerit on Pärt hilisemas elus pidanud oma tähtsaimaks õpetajaks. Just Elleri kaudu, kellel oli võimaluste tõttu Lääne-Euroopas reisida hea ülevaade uuemast lääne muusikast ja juurdepääs läänes välja antud muusikaalastele teostele, tutvus Pärt lähemalt dodekafooniaga, mis mõjutas teda tugevalt varasel loomeperioodil.[10] On öeldud, et õpingute ajal konservatooriumis paistis, et Pärt "raputab noote varrukast".[11]

Konservatooriumis õppimise kõrvalt alustas Pärt 1958. aastal tööd Eesti Raadio helirežissöörina. See võimaldas tal töötada paindliku töögraafiku alusel, kuulata teistest sotsialistlikest riikidest saadud muusikat, mida avalikult sageli esitada ei lubatud, ja luua tihedaid loomingulisi kontakte noorema põlvkonna teiste heliloojatega, kes sel ajal samuti Eesti Raadios helirežissöörina töötasid (Eino Tamberg, Heino Jürisalu, Jaan Koha, Jaan Rääts, Lepo Sumera). Raadios töötas ta 1967. aastani.[12]

Pärt lõpetas konservatooriumi 1963. aastal ning selleks ajaks võis teda pidada kogenud ja küpseks heliloojaks, kelle loomingus leidus ka filmi- ja teatrimuusikat. 1968. aastal langes Pärt sügavasse loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat ja mis lõpetas tema varase loomeperioodi. Kriisiaastatel süvenes ta keskaja ja renessanssmuusika uurimisse. Umbes samal ajal pöördus ta õigeusku ja liitus 1972. aastal õigeusu kirikuga. Ta ristiti nimega Arefa.[13] Uuesti 1976. aastal heliteostega avalikkuse ette ilmudes oli ta välja töötanud uue isikupärase muusikastiili, nn tintinnabuli-stiili, ja tema uus looming oli kantud väga tugevatest, isiklikult läbi tunnetatud religioossetest motiividest.[14]

Tema uue muusika populaarsus lääneriikides tõi kaasa Pärdi tagakiusamise Nõukogude Liidus. Sügisel 1979 soovitasid partei esindajad tal vabatahtlikult riigist lahkuda. Jaanuaris 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus elama Austria pealinna Viini. Emigreerumine sai võimalikuks, kuna Arvo naine Nora oli rahvuselt juuditar ja nõukogude võimud olid väga ettevaatlikud teatud poliitilistel kaalutlustel juutide perekondade lahkumiste osas. Sealt sai alguse tema koostöö muusikakirjastusega Universal Edition, mis on tänaseni tema loomingu kirjastaja. See koostöö võimaldas Pärdil ja tema perekonnal saada ka Austria kodakondsuse.[15]

Poolteist aastat hiljem, 1981. aastal sai Arvo Pärt Saksa Liitvabariigi akadeemilise välisvahetusorganisatsiooni DAAD stipendiumi ja asus elama Lääne-Berliini, mis jäi tema koduks suuremaks osaks emigratsiooniaastatest. Seejuures säilitas ta Austria kodakondsuse.[16] 1984. aastal sai alguse Arvo Pärdi tänaseni kestev koostöö plaadifirma ECM Records asutaja, produtsent Manfred Eicheriga. Samal aastal ilmus ECMi egiidi all Pärdi autoriplaat "Tabula rasa", mille edu tõi tema loomingule kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele.[17]

Aastatel 2007–2010 kolis Arvo Pärt järk-järgult tagasi kodumaale, kus ta oli eelnenud aastate jooksul üha enam aega veetnud.

Aastatel 1959–1979 ja taas 2005. aastast on Arvo Pärt olnud Eesti Heliloojate Liidu liige.

Looming

Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi.

Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja partiita klaverile 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog" 1960, "Perpetuum mobile" 1963, 2. sümfoonia 1966).

Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."[18] Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end ammendanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui ka vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal.

1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" ("Aliinale"). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum 'kelluke'). Järgmise paari aasta jooksul valmis heliloojal 18 teost, millest tuntumad on "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977), "Fratres" (1977), "Tabula rasa" (1977), "Spiegel im Spiegel" ("Peegel peeglis", 1978).

Tintinnabuli-stiil

 Pikemalt artiklis Tintinnabuli

Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini ehk meloodia- ja kolmkõla-hääle üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.

Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel eri suundades laienenud, muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik Pärdi pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal- või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania, itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum", 1985/92; "Miserere", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Pärt on loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust, nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles", 2008).

Arvo Pärt ise on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega, milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim:

„ Ich könnte meine Musik mit weißem Licht vergleichen, in dem alle Farben enthalten sind. Nur ein Prisma kann diese Farben voneinander trennen und sichtbar machen; dieses Prisma könnte der Geist des Zuhörers sein.[19] “

Arvo Pärdi muusika kasutamine

Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrilavastustes ning teistes multimeediatekstides.

Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti.[20]

2013. aasta veebruari lõpus pühendati Belgias Antwerpenis Arvo Pärdile muusikafestival "Pärt in primetime". Programmis olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last.[21]

2010 ilmus album "The Very Best of Arvo Pärt".[22] Helilooja ise hindab oma muusika plaadistustest kõige kõrgemalt saksa muusikaprodutsendi Manfred Eicheri ja tema firma ECM Records välja antud heliplaate. Just nendel plaatidel on talletatud enamiku Arvo Pärdi teoste esmasalvestused.[23]

Teoseid

Tunnustus

Arvo Pärt 2011. aastal

Teoste tunnustamine

Olemise jäädvustamine

Arvo Pärdile pühendatud skulptuur Rakveres. Lapsepõlves käis helilooja Turu platsil telefoniposti otsas asuvast valjuhääldist raadiosaateid ja muusikat kuulamas. Skulptorid Aivar Simson ja Paul Mänd, 2010

Arvo Pärdi loomingu ja vaimse pärandi säilitamisega tegeleb Arvo Pärdi Keskus Laulasmaal. Keskuse rajas 2010. aastal helilooja perekond ja selle uuele hoonele pani 19. juunil 2017 helilooja ise nurgakivi.[38] Hoone pidulik avamistseremoonia toimus helilooja osalusel 13. oktoobril 2018, külastajatele on keskus olnud avatud alates 17. oktoobrist 2018.[39]

1986. aastal nimetas Edward L. G. Bowell asteroidi number 4087 Arvo Pärdi järgi "4087 Part".[40]

Isiklikku

Arvo Pärdil on kaks tütart ja kaks poega.[41] Tema noorem poeg on muusikaprodutsent Michael Pärt. Arvo Pärdi vanem poeg on lendur Immanuel Pärt, kelle abikaasa on aja- ja kultuuriloolane Irina Paert.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Tambur, Silver. Arvo Pärt was the world's second most performed living composer in 2019. Estonian World, 7. jaanuar 2020.
  2. ↑ Rudi, Hanneli. Arvo Pärdist sai esimene muusikaakadeemik. Postimees, 8. detsember, 2011
  3. ↑ "Tartu Ülikooli vabade kunstide professuur". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. oktoober 2020. Vaadatud 31. detsembril 2020.
  4. ↑ Restagno, Enzo (koostaja). Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, lk 19–20.
  5. ↑ Arvo Pärdi genealoogiline profiil Geni (vaadatud 21.06.2017)
  6. ↑ Restagno, 2005, lk 20–24.
  7. ↑ Linna tunnustusavaldused Rakvere ametlik veebileht, 10.04.2017 (vaadatud 21.06.2017)
  8. ↑ Restagno, 2005, lk 27.
  9. ↑ Arvo Pärdi biograafia Arvo Pärdi Keskus (vaadatud 21.12.2017)
  10. ↑ Restagno, 2005, lk 27–33.
  11. ↑ Avo Hirvesoo sõnad, tsiteeritud raamatus: Paul Hillier, "Arvo Pärt" (Oxford Studies of Composers), Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, lk 27.
  12. ↑ Restagno, 2005, lk 41–42.
  13. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2020. Vaadatud 16. augustil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  14. ↑ Restagno, 2005, lk 49–55.
  15. ↑ Restagno, 2005, lk 71–76.
  16. ↑ Restagno, 2005, lk 76.
  17. ↑ Arvo Pärdi elulugu. Arvo Pärdi Keskus.
  18. ↑ Paul Hillier, "Arvo Pärt" (Oxford Studies of Composers), Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, lk 64
  19. ↑ Arvo Pärdi sõnad 1999. aasta CD "Alina" (ECM New Series 1591) bukletis
  20. ↑ http://www.arvopart.ee/muusika-filmides[alaline kõdulink]
  21. ↑ Belgias pühendati muusikafestival Arvo Pärdile, ERR, 25. veebruar 2013
  22. ↑ https://web.archive.org/web/20190321175607/https://www.lasering.ee/the-best-of-arvo-part-cd.html (vaadatud 21.03.2019)
  23. ↑ Manfred Eicher sai EMTA audoktoriks Arvo Pärdi Keskus, 6.06.2016.
  24. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  25. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  26. ↑ Uudised.err.ee: Helilooja Arvo Pärt pälvis Austria aumärgi
  27. ↑ Belgias austatakse homme Arvo Pärti
  28. ↑ Britid tunnustasid Pärti aasta helilooja auhinnaga, Postimees.ee, 13.05.2011
  29. ↑ Arvo Pärt saab Prantsusmaa Auleegioni ordeni, Kultuuriministeeriumi pressiteade, 31.10.2011
  30. ↑ "Eesti Teaduste Akadeemia: valiti uued akadeemikud". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2017. Vaadatud 11. detsembril 2011.
  31. ↑ Paavst Benedictus XVI nimetas Arvo Pärdi oma kultuurinõukogu liikmeks[alaline kõdulink]
  32. ↑ "Arvo Pärt ja Veljo Tormis pälvisid PÖFFi elutööpreemia". arvopart.ee. 16. november 2015. Vaadatud 28. veebruaril 2024.
  33. ↑ Arvo Pärt pälvis Saksa muusikaautorite auhinna. ERR Kultuur, 14. märts 2019.
  34. ↑ Par Atzinības krusta piešķiršanu. Ordeņu kapitula paziņojums Nr.7, Rīgā 2019.gada 8.aprīlī. Latvijas Vēstnesis, 10. aprill 2019, nr 72 (6411), oficiālās publikācijas Nr.: 2019/72.8.
  35. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 355
  36. ↑ Urmas Jaagant, Pärdi sümfoonia kandideerib Grammyle, Eesti Päevaleht, 7. veebruar 2011
  37. ↑ Parima kooriesituse Grammy võitis dirigent Tõnu Kaljuste. Postimees, 27. jaanuar 2014.
  38. ↑ Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi Arvo Pärdi Keskus, 19.06.2017 (vaadatud 20.06.2017)
  39. ↑ Arvo Pärdi Keskuse veebileht
  40. ↑ Kaks asteroidi said kahe Eesti astronoomi nime, Delfi, 19.07.2011
  41. ↑ Jürgen, Madis. Kuidas Arvo Pärt viiuliga sulgpalli mängis. Eesti Ekspress, 6. september 2017.

Kirjandus

  • Peter Bouteneff, Arvo Pärt: Out of Silence. Yonkers, N.Y: St. Vladimir's Seminary Press, 2015, ISBN 9780881415124.
  • Leopold Brauneiss, Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria / koostanud ja tõlkinud Saale Kareda. Laulasmaa: Arvo Pärdi Keskus, 2017, ISBN 9789949816057.
  • Hermann Conen (koostaja), Arvo Pärt: die Musik des Tintinnabuli-Stils. Köln: Dohr, 2006, ISBN 3936655332, ISBN 9783936655339.
  • Laura Dolp (koostaja), Arvo Pärt's White Light: Media, Culture, Politics. Cambridge University Press, 2017, ISBN 9781107182899.
  • Paul Hillier, Arvo Pärt. (Oxford Studies of Composers.) Oxford, New York: Oxford University Press, 1997, ISBN 0198165501, ISBN 0198166168.
  • In principio: The Word in Arvo Pärt's Music / toimetanud Hedi Rosma, Kristina Kõrver ja Kai Kutman. Laulasmaa: Arvo Pärt Centre, 2014, ISBN 9789949380534.
  • Kevin Karnes, Arvo Pärt's Tabula Rasa. Oxford: Oxford University Press, 2017, ISBN 9780190468972, ISBN 9780190468989.
  • Oliver Kautny, Arvo Pärt zwischen Ost und West: Rezeptionsgeschichte. Stuttgart; Weimar: Metzler, 2002, ISBN 3476453065.
  • Kaire Maimets-Volt, Mediating the 'idea of One': Arvo Pärt's pre-existing music in film. (Estonian Academy of Music and Theatre Dissertations; 4.) Tallinn: Estonian Academy of Music and Theatre, 2009, ISBN 9789985979761.
  • Enzo Restagno (koostaja), Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid. Vastutav tõlkija ja toimetaja Toomas Siitan. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, ISBN 9985702034.
  • Andrew Shenton (koostaja), The Cambridge Companion to Arvo Pärt. Cambridge: Cambridge University Press, 2012, ISBN 9781107009899, ISBN 9780521279109.
  • Andrew Shenton, Arvo Pärt's Resonant Texts: Choral and Organ Music, 1956–2015. Cambridge: Cambridge University Press, 2018, ISBN 9781139998345.
  • Joonas Sildre, Kahe heli vahel. Laulasmaa: Arvo Pärdi Keskus, 2018, ISBN 9789949887057.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Arvo Pärt
Tsitaadid Vikitsitaatides: Arvo Pärt
  • Arvo Pärdi Keskus
  • Arvo Pärt andmekogus IMDb (inglise) Muuda Vikiandmetes
  • Arvo Pärt Eesti filmi andmebaasis Muuda Vikiandmetes
  • Arvo Pärt Music in Movement projekti veebilehel
  • Arvo Pärt andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
  • Priit Kuusk. Amsterdamis toimub Arvo Pärdi teose esiettekanne. ERR, 21. oktoober 2008
  • Priit Kuusk. Arvo Pärdi muusika kõlab jõulukuul kolmes maailmajaos. ERR, 13. detsember 2008
  • Priit Kuusk. Arvo Pärdi uusteos kõlab maailmaesiettekandel Itaalias. ERR Uudised, 18. detsember 2008
  • Katrin Jüriso. Arvo Pärt pühendas sümfoonia Hodorkovskile. ERR, 19. detsember 2008
  • Priit Kuusk. Arvo Pärdi uus sümfoonia tuleb esiettekandele Los Angeleses. ERR, 9. jaanuar 2009
  • Harry Liivrand. Pärdil maailma esiettekanne Los Angeleses. Eesti Ekspress, 15. jaanuar 2009
  • Priit Kuusk. Arvo Pärdi uus sümfoonia kõlab ka Chicagos. ERR Uudised, 23. jaanuar 2009
  • Riik kingib Arvo Pärdile maad. ERR, 26. jaanuar 2009
  • Saale Kareda. Armastus heli vastu. Sirp, 19. veebruar 2009
  • Pärdile, Ükskülale ja Niidule anti üle elutööpreemiad. ERR Uudised, 23. veebruar 2009
  • Pärt annetas Paide muusikakoolile pool miljonit krooni. ERR, 27. märts 2009
  • Kertu Kalmus. Arvo Pärdi teos kõlab maailma suurimal klassikafestivalil. Eesti Päevaleht, 14. juuli 2009
  • Priit Kuusk. Arvo Pärt kutsuti Monaco kompositsiooniauhinna žüriisse. ERR, 12. oktoober 2009
  • Madis Filippov. Arvo Pärdi poeg rajab Laulasmaale kuulsa isa arhiivi. Postimees, 17. oktoober 2009
  • Anneli Ivaste. Arvo Pärdi muusika vastukõla USA ajakirjanduses. Teater. Muusika. Kino, oktoober 2014