Henn Põlluaas

Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Ametiaeg 4. aprill 2019 – 18. märts 2021
Eelnev	Eiki Nestor
Järgnev	Jüri Ratas
XIII ja XIV Riigikogu liige
Ametisse asumise aeg 30. märts 2015
Saue linnapea
Ametiaeg märts 2012 – 30. märts 2015
Eelnev	Harry Pajundi
Järgnev	Tõnu Urva
Isikuandmed
Sünniaeg	16. veebruar 1960 (64-aastane) Tallinn, Eesti
Erakond	Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (2012–)
Vanemad	Made Põlluaas (ema)
Sugulased	Mihkel Laid (vanaisa)
Alma mater	Tallinna Pedagoogiline Instituut (joonistamine, joonestamine ja tööõpetus, 1985)
Tunnustus	Loend

Henn Põlluaas (sündinud 16. veebruaril 1960 Tallinnas) on eesti ühiskonnategelane ja poliitik.

Aastatel 2012–2015 oli ta Saue linnapea, 2015. aastast on Põlluaas Riigikogu liige, alates 4. aprillist 2019 kuni 18. märtsini 2021 oli ta XIV Riigikogu esimees.

Haridus- ja töökäik

Ta lõpetas 1978. aastal Tallinna 10. Keskkooli ja 1985. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunstiõpetuse eriala (magistrikraadiga võrdsustatud haridustase).^[viide?]

Ta on töötanud Eesti Kunstimuuseumis teadusliku töötajana, Tallinnfilmis kunstnik-lavastajana, Eesti Televisioonis toimetaja ning 18-osalise etnograafilise dokumentaalsarja "Eesti rahvakalender" stsenaristi ja kunstnik-lavastajana, õpetaja, eraettevõtja, firmajuhi ja vabakutselise publitsistina.^[viide?]

Poliitiline tegevus

Põlluaas on Saue linnavolikogu ja selle erinevate komisjonide liige alates 2005. aastast. Märtsis 2012 valiti ta Saue linnapeaks^[1], ning uuesti pärast KOV valimisi 2013. aastal, mil ta sai valimistel isikumandaadi.^[viide?]

Esimest korda kandideeris Riigikokku 2011. aasta valimistel, olles üks nn ühinenud üksikkandidaatidest. Valituks ei osutunud, kuid häältesaagilt oli üldjärjestuses esimese kolmandiku seas.^[viide?]

Poliitilistelt vaadetelt rahvuskonservatiiv. Alates 2012. aastast Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) liige, 2012–2014 oli ta EKRE volikogu esimees ja edasi juhatuse liige, 2017. aastast on ta EKRE aseesimees. Oli ka EKRE Harju- ja Rapla ringkonna esimees. Varem ühtegi parteisse kuulunud ei ole.^[viide?]

27. märtsil 2012 valis Saue linnavolikogu Henn Põlluaasa Saue linnapeaks pärast umbusalduse avaldamist reformierakondlastest linnapeale Harry Pajundile ja abilinnapea Rafael Amosele ülesannetega mittetoimetulemise tõttu.^[2][3]

2013. aasta KOV valimistel sai Põlluaas isikumandaadiga Saue linnavolikogu liikmeks ja valiti 7. novembril häältega 13/2 jätkuvalt Saue linnapeaks. Ta on läbi Saue ajaloo olnud ainuke linnapea, kellele ei ole avaldatud umbusaldust.^[viide?]

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta EKRE nimekirjas Harju ja Rapla maakonnas valimisringkonnas nr 4. EKRE üleriigilises nimekirjas oli ta 3. kohal. Ta sai 4309 häält ja 17. koha kõikide riigikogu kandidaatide seas ning osutus valituks ringkonnamandaadiga.^[4][5] Ta otsustas loobuda Saue linnapea kohast ja minna Riigikokku.^[6] Henn Põlluaas oli Riigikogu XIII koosseisus EKRE fraktsiooni aseesimees, väliskomisjoni ja riigieelarve kontrollkomisjoni liige, KAPO erikontrollikomisjoni asendusliige ja Vahemereriikide Parlamentaarse Assamblee Eesti delegaat.^[viide?]

2017. aasta KOV valimistel valiti ta ka haldusreformijärgse Saue valla volikogu liikmeks.^[viide?]

Riigikogu 2019. aastal toimunud valimistel sai Põlluaas Harju- ja Rapla maakonnast 7392 häält ja isikumandaadi. Üldises arvestuses saavutas ta üle-eestiliselt enam kui tuhande kandidaadi seas seitsmenda koha, Harju- ja Rapla maakonnas Kaja Kallase ja Jüri Ratase järel kolmanda koha. On Riigikogu Kaitseliidu toetusgrupi ja Eesti lennunduse toetusgrupi esimees.^[viide?]

Riigikogu XIV koosseisu esimesel istungil 4. aprillil 2019 valiti ta 55 häälega esmakordselt Riigikogu esimeheks ning 2020 märtsis uuesti.^[viide?]

2018. aasta juunis pani Venemaa Föderatsioon Henn Põlluaasa ühena 20 Eesti kodanikust nn russofoobide musta nimekirja ning kehtestas Venemaale sissesõidu keelu. Põlluaas teatas selle peale, et ta pole russofoob ja nimekirja sattumise põhjus on ilmselgelt tema kriitiline hoiak Venemaa valitsuse tegevuse suhtes.^[7][8]

2021. aasta juulis käis EKRE Henn Põlluaasa välja kui teoreetilise kandidaadi 2021. aasta Eesti presidendivalimisel, kuigi tal puudus ülesseadmiseks nõutavad vähemalt 21 Riigikogu liikme toetus.^[9][10]

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 4 (Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa) 5781 häält ning osutus valituks.

Hea valimistava rikkumine

2013. aasta kohaliku omavalitsuste volikogude valimiste eel pöörati ajakirjanduses tähelepanu Põlluaasa tegevusele, mis rikkus head valimistava. Ette heideti maksumaksja raha eest väljaantavas Saue linna värskes lehes "Saue Sõna" linnajuhtide reklaamimist. Valimisliidu "Kindlad tegijad" ning IRL-i kandidaadid olid täitnud oma artiklitega lehe 12-st küljest 8, Saue linnapea Põlluaas poseeris koos linna beebidega ühel küljel kolmel fotol.^[11]

Süüdistus Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ignoreerimises

2020. aasta mais toimunud Riigikogu istungil pani esimees Põlluaas istungi saadikute seas poleemikat tekitanud päevakorra hääletusele ilma täiendavalt sõna soovivatele saadikutele selleks võimalust andmata.^[12] Opositsiooni kuuluva saadiku Raimond Kaljulaiu sõnul rikkus Põlluaas sellega Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahve 74 ja 72.^[13] Õhtuleht kinnitas Kaljulaiu väidet ja viitas lisaks istungi stenogrammile tuginedes, et Põlluaas ignoreeris nii opositsiooni- kui ka koalitsioonisaadikute sõnavõtusoove.^[14]

Ühiskondlik tegevus

Põlluaas on juhtinud Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja Eesti Demokraatlikku Rahvuslike Jõudude Koostöökoda.^[viide?]

Ta kinkis 2017. aastal ühele Ghana perekonnale Ekre-nimelise kitse.^[15]

Liikmesus

• Soome Sõjaveteranide Eesti Ühing, olnud ka juhatuse liige^[viide?]
• Soomepoiste Pärimusühing, olnud ka juhatuse liige^[viide?]
• Eesti Vabadusvõitlejate Liit^[viide?]
• Eesti Rahvuslik Liikumine. Asutajaliige, olnud ka juhatuse liige ja esimees^[viide?]
• 2007 Itaalias Triestes loodud valitsustevälise Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Liidu (UEEDP) Eesti delegaat ja asutajaliige^[viide?]
  • liidul on liikmeid enam kui kümnes Euroopa riigis ning ta esindab ligi 19 miljonit Teise maailmasõja käigus või järel deporteeritud, küüditatud ja/või omandist ilma jäetud inimest^[viide?]

Tegevus Kaitseliidus

Põlluaas on Kaitseliidu liige ja KL Harju Maleva Keila Malevkonna pealiku abi.^[viide?] Lõpetas 2009. aastal Kaitseliidu Kooli allohvitseride kursuse ja 2011. aastal reservohvitseride kursuse. Tema auaste on lipnik.^[viide?] Omab märgilaskmises kõrgeimat esiküti klassi.^[viide?]

Henn Põlluaas on ka Eesti Reservohvitseride Kogu liige.^[viide?]

Teoseid

Raamatud

• "Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?". Toimetaja ja eessõna: Mart Helme. – Tallinn: Kunst, 2010. 615 lk. ISBN 9789949437719
• "Lennart Meri: vabaduse valus valgus". Eessõna Mart Helme; kujundaja Andres Tali. – [Tallinn]: Kunst, 2011. 376 lk. ISBN 9789949486021
• "Sotsid, interrinde teine tulemine". Tallinn: Grenader, 2019. 432 lk. ISBN 978-9949-605-31-6
• Veikko Saksi. "Karjala ja Petsamo tagastamine". Tõlkija Henn Põlluaas; kujundaja Marge Robam. – [Tallinn]: Karjalan Kuvalehti, 2010. 205 lk. ISBN 9789949213153

Artikleid

• "Cui bono – kellele piirileping kasulik on?". 14. mai 2005 (vaadatud 12. mai 2019)
• "Kellele on piirileping kasulik?" Sakala, 17. mai 2005, lk 2
• "Cui bono – kellele on piirileping kasulik?" Meie Maa, 18. mai 2005, lk 2
• "Emotsioonid, kaine arvestus või midagi hullemat?" Meie Maa, 12. juuli 2005, lk 2
• "Müüdid ja tõde Baltimaadest Teises maailmasõjas". Maaleht, 22. juuni 2006, lk 7
• "Demokraatia versus kõrgeim võim". Meie Maa, 30. juuni 2006, lk 2
• "Kuritegelik uusvenestamine". Meie Maa, 2. detsember 2006, lk 2
• "Uusvenestamine integratsiooniprogrammi varjus". Õpetajate Leht, 8. detsember 2006, lk 1, 5
• "Triestes loodi Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Liit". Kultuur ja Elu nr 3/2007, lk 36–37
• "Pagulaste ja väljasaadetute kongress oli edukas". Harjumaa, 10. aprill 2007, lk 3
• "Rünnak Eesti põhiseadusliku korra vastu". Võrumaa Teataja, 5. mai 2007, lk 2 (Ilmunud ka: Pärnu Postimees, 9. mai 2007, lk 18; Maaleht, 10. mai 2007, lk 8; Õpetajate Leht, 25. mai 2007, lk 5)
• "Saatuslik estofoobia". Maaleht, 18. oktoober 2007, lk 7
• "Eesti Rahvuslik Liikumine: Nõuame kommunismikuritegude hüvitamist" – Harjumaa, 18. jaanuar 2008, lk 2
• "Kes tegelikult õõnestavad Eesti parlamentarismi?" Maaleht, 24. aprill 2008, lk 7
• "Rahvastikupoliitika vajab uutmist". Kesknädal, 11. juuni 2008, lk 8
• "9. mai kui maapealse bolševistliku põrgu apoteoos". Kõne Vabadusvõitlejate Liidu II MS lõpu pidulikul tähistamisel Maarjamäel 8. mail 2010. Eesti Memento Liidu Teataja nr 12 (2010). Lk 10
• "Valimiskomisjon hävitas e-hääletuse andmed". Tänane internet pole e-valimisteks valmis: VI Omavalitsusfoorumi ettekanded, artiklid, arvamused. Tallinn 2011. Lk 117–124. ISBN 9789949902019
• "Soome pöördelised presidendivalimised 2012". Maailma Vaade nr 16/2012, lk 27–28
• "Tartu rahu piiridest de jure loobumiseks puudub vajadus". Postimees: Arvamus, 13. märts 2013
• "Millal lukustab ukse viimane eestlane?" Õhtuleht, 2. aprill 2013, lk 8
• "Tartu rahu piire referendum ei muudaks". Õhtuleht, 17. juuni 2013

Tunnustus

• 2009 Kaitseliidu Keila malevkonna teenetemärk^[viide?]
• 2009 Soome Sõjaveteranide Liidu teenetemedal (Suomen Sotaveteraaniliiton ansiomitali)^[viide?]
• 2014 Kaitseliidu Harju Maleva teeneterist^[viide?]
• 2017 Eesti Vabadusvõitlejate Liidu teeneterist^[viide?]
• 2019 Läti Vabariigi Kolme Tähe orden^[viide?]
• 2020 Eesti Vabadusvõitlejate Liidu teenetemedal^[viide?]

Isiklikku

Henn Põlluaas on abielus maastikukujundaja ja ajakirja Tiiu aiandusrubriigi toimetaja Janne Põlluaasaga. Neil on poeg ja tütar. ^[viide?]

Nõukogude Liidu ajateenistuses osalemisest hiilis Põlluaas kõrvale. Selle eest andsid kolm Vene ohvitseri talle peksa.^[16]

Tema isa Gunnar Põlluaas oli soomepoiss ehk Eesti vabatahtlik Soome Jätkusõjas, naasis Eestisse augustis 1944 ning oli Riikliku Akadeemilise Meeskoori (RAM-i) laulja ja Eesti filharmoonia administraator (ansambli Laine mänedžer). Ema Made Põlluaas lõpetas Kunstiinstituudi ning oli moe- ja tekstiilikunstnik. ^[viide?]

Tema emapoolne vanaisa oli Sangaste, Laatre ja Viljandi Jaani koguduse kirikuõpetaja Mihkel Laid. Osales Vabadussõjas, oli Vabadussõjalaste Liidu liige, astus vabatahtlikuna Eesti Leegioni 1941 ja hukati kommunistide poolt 1945. aastal Patarei vanglas^[küsitav]; vanaisa õemees oli kindralmajor Andres Larka, Eesti Vabariigi esimene sõjaminister, üks Kaitseliidu loojatest, Vabadussõjalaste Liidu esimees ja presidendikandidaat. Henn Põlluaasa vanavanaisa oli Vabadussõjas Eesti sõjaväe tervishoiuvalitsuse esimene ülem dr. Mihkel Ostrov.^[viide?]

Tema isapoolne vanaisa, Nikolai Põlluaas, lõpetas Riias vaimuliku seminari, osales Vabadussõjas, õppis Tallinna kõrgemas Tehnikaülikoolis, oli korporatsiooni "Leola" asutajaliige, 1920–26 oli ooperilaulja Estonias, töötas pangaametnikuna. Oli Kaitseliidu liige ja Nõmme tenniseklubi asutaja. Hiljem laulis RAM-s. Vanaema, Amanda Gabriele, oli diplomeeritud hambaarst.^[viide?]

Harrastused

Põlluaas harrastab maalimist, kalapüüki ja ülikerglennukiga lendamist. Ta on alates 1982. aastast esinenud kunstinäitustel nii Eestis kui ka välismaal ning esinenud mitme isikunäitusega, olnud Eesti Kunstnike Liidu noortekoondise liige.^[viide?]

Viited

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Henn Põlluaas

• Henn Põlluaasa blogi
• Põlluaasast maalib riigikogusse portreemaali kunstnik Laurentsius, ERR, 19. märts 2021