Rahvuslik konservatism

Osa artiklitest teemal
Konservatism
Koolkonnad
  • Ameerika konservatism
  • Kristlik demokraatia
  • Liberaalne konservatism
  • Rahvuslik konservatism
  • Neokonservatism
  • Paleokonservatism
  • Sotsiaalne konservatism
Organisatsioonid
  • Konservatiivsete parteide loend
  • Euroopa Rahvapartei
  • Erakond Isamaa
  • Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
  • Eesti Vabaerakond
Ideed
  • Absolutism
  • Hierarhia
  • Eraomand
  • Konservatiivne revolutsioon
  • Traditsioon
Inimesed
  • Edmund Burke
  • Joseph de Maistre
  • Louis de Bonald
  • Adam Müller
  • François Chateaubriand
  • Leopold von Ranke
  • Nikolay Karamzin
  • Juan Donoso Cortés
  • Jaime Balmes
  • Benjamin Disraeli
  • Hippolyte Taine
  • Orestes Brownson
  • Louis Veuillot
  • Frédéric le Play
  • Konstantin Leontiev
  • Gustave Le Bon
  • Maurice Barrès
  • Marcelino Menéndez y Pelayo
  • George Santayana
  • Othmar Spann
  • Winston Churchill
  • Charles Maurras
  • Ivan Ilyin
  • Oswald Spengler
  • Henri Massis
  • Carl Schmitt
  • Ramiro de Maeztu
  • Michael Oakeshott
  • Arnold Gehlen
  • Peter Viereck
  • Russell Kirk
  • Leo Strauss
  • Nicolás Gómez Dávila
  • Erik von Kuehnelt-Leddihn
  • Robert Nisbet
  • Roger Scruton
  • Olavo de Carvalho
  • v
  • r

Rahvuslik konservatism ehk rahvuskonservatism on peamiselt Euroopas ja Aasias levinud konservatismi alaliik, mille keskne osa on rahvusliku ja kultuurilise identiteedi püsimise toetamine.[1]

Vaated

Rahvuskonservatism taotleb rahvuslike huvide kaitsmist ning sarnaselt traditsioonilise konservatismi ja sotsiaalse konservatismiga keskendutakse säilitamisele ja traditsioonidele.[2][3][4] Rahvusliku konservatismi iseloomulikeks joonteks on traditsioonilise perekonna ja ühiskonna sisemise stabiilsuse tähtsustamine. Politoloog Sieglinde Rosenbergeri hinnangul "tõstab rahvuslik konservatism esile perekonda kui identiteedi, solidaarsuse ja traditsiooni keskpunkti".[5]

Euroopa rahvuslikud konservatiivid on tavaliselt euroskeptikud.[6][7]

Eri riikide rahvuskonservatiividel pole alati samasugune vaade majanduspoliitika küsimustes, varieerudes plaanimajanduse pooldamisest kuni tsentristliku segamajanduse või laissez-faire lähenemise pooldamiseni.[1]

Toetusbaas

Rahvuskonservatiivsete erakondade toetusbaas on sageli maapiirkondades, ääremaadel või traditsioone järgivates paikades. See eristab neid liberaalkonservatiivsetest erakondadest, kelle toetus tuleb rohkem linnastunud piirkondadest.[8]

Rahvuskonservatiivsed parteid

Enamik postkommunistliku Kesk- ja Ida-Euroopa konservatiivsetest erakondest on olnud rahvuskonservatiivsed.[9]

Rahvuslik-konservatiivsete erakondade hulka on loetud näiteks:

Viited

  1. 1,0 1,1 Mandal 2007, lk 306.
  2. ANDREW., HEYWOOD, (2018). ESSENTIALS OF POLITICAL IDEAS : for a level. [S.l.]: PALGRAVE. ISBN 1137611677. OCLC 1005867754.{{cite book}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  3. Varieties of conservatism in America. Berkowitz, Peter, 1959-. Stanford, Calif.: Hoover Institution Press. 2004. ISBN 0817945725. OCLC 839305105.{{cite book}}: CS1 hooldus: teised (link)
  4. Mediations of social life in the 21st century. Dahms, Harry F., (First ed.). Bingle, UK. ISBN 9781784412227. OCLC 896728569.{{cite book}}: CS1 hooldus: teised (link) CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  5. Rosenberger, Sieglinde, Europe is swinging towards the right - What are the effects on women?, University of Vienna, 2002. Retrieved 6 December 2010.
  6. Wolfram Nordsieck. "Parties and Elections in Europe". Parties-and-elections.eu. Vaadatud 9.05.2015.
  7. Traynor, Ian, The EU's weary travellers The Guardian, 4 April 2006
  8. Vít Hloušek; Lubomír Kopecek (2010). Origin, Ideology and Transformation of Political Parties: East-Central and Western Europe Compared. Routledge. Lk 178. ISBN 978-1-317-08503-4.
  9. 9,0 9,1 9,2 Bakke, Elisabeth (2010), "Central and East European party systems since 1989", Central and Southeast European Politics Since 1989, Cambridge University Press, lk 79
  10. Gerard Braunthal (2009). Right-Wing Extremism in Contemporary Germany. Palgrave Macmillan UK. Lk 158. ISBN 978-0-230-25116-8.
  11. Daniel Kübler; Urs Scheuss; Philippe Rochat (2013). "The Metropolitan Bases of Political Cleavage in Switzerland". Jefferey M. Sellers; Daniel Kübler; R. Alan Walks; Melanie Walter-Rogg (toim-d). The Political Ecology of the Metropolis: Metropolitan Sources of Electoral Behaviour in Eleven Countries. ECPR Press. Lk 211. ISBN 978-1-907301-44-5.
  12. Moreau, Patrick (2011). "The Victorious Parties - Unity in Diversity?". Uwe Backes, Patrick Moreau (toim). The Extreme Right in Europe: Current Trends and Perspectives. Vandenhoeck & Ruprecht. Lk 101. ISBN 9783647369228.
  13. Thompson, Wayne C. (2008). Western Europe 2008. Stryker Post Pubns. Lk 201. ISBN 978-1-887985-98-7.
  14. Vít Hloušek; Lubomír Kopecek (2010). Origin, Ideology and Transformation of Political Parties: East-Central and Western Europe Compared. Routledge. Lk 196. ISBN 978-1-317-08503-4.
  15. "The short life of the "National Unity Government"" (PDF). Konrad Adenauer Foundation. Juuli 2012. Lk 1.
  16. Watzal, Ludwig (1999). Peace enemies: the past and present conflict between Israel and Palestine. PASSIA. Lk 28.
  17. Péteris Timofejevs Henriksson (2015). Election The 2015 Parliamentary Elections in Estonia. Rewarding the squirrels

Kirjandus

  • Mandal, U.C. (2007). Dictionary Of Public Administration. Sarup & Sons. ISBN 978-8-1762-5784-8.