Henrik Visnapuu

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 Helme kihelkond – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kirjanduskriitik.

Ta oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Elukäik

Ta õppis Reola vallakoolis, Ropka ministeeriumikoolis ning Vana-Kuuste vallas Sipe ministeeriumikoolis, mille lõpetas 1905. aastal. 1907. aastal läbis ta Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja hakkas vallakooli õpetajaks. 1912. aastal suundus ta Tartusse, kus esialgu õpetas tütarlaste gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Õppis Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat. Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige.

1935. aastast töötas Visnapuu Riikliku Propaganda Talituses kultuurinõunikuna.

1944. aastal põgenes ta Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale ja emigreerus sealt 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse.

Henrik Visnapuu suri 3. aprillil 1951 New Yorgis ootamatult südameataki tagajärjel 61-aastaselt. 26. juunil 2018 maeti ta ümber Tallinna Metsakalmistule.

Looming

Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment : Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Luulekogud

• "Amores" (Tallinn 1917, 2. ja 3. trükk Tartu 1919)
• "Jumalaga, Ene!" (Tartu 1918)
• "Talihari" (Tartu 1920)
• "Hõbedased kuljused" (Tallinn 1920)
• "Käoorvik" (Tartu 1920)
• "Ränikivi" (Tartu 1925)
• "Maarjamaa laulud" (Tartu 1927)
• "Puuslikud" (Tartu 1929)
• "Tuulesõel" (Tartu 1931)
• "Päike ja jõgi" (Tartu 1932)
• "Põhjavalgus" (Tartu 1938)
• "Tuule-ema" (lüroeepika kogumik, 11 pikemat luuleteost, Tallinn 1942)
• "Esivanemate hauad" (Stockholm 1946, 2. trükk Luunja 1991)
• "Ad astra" (Geislingen 1947)
• "Periheel. Ingi raamat" (Geislingen 1947)
• "Mare Balticum" (Geislingen 1948)
• "Linnutee" (New York 1950)

Valikkogud

• "Valit värsid" (Tallinn 1924)
• "Üle kodumäe" (Tartu 1934)
• "Kaks algust" (eessõna Erna Tillemann, Tallinn 1940)
• "Tuuline teekond" (Augsburg 1946)
• "Kogutud luuletused" I-II (koostaja ja eessõna: Arvo Mägi, Stockholm 1964–1965)
• "Väike luuleraamat" (koostaja Paul Rummo, Tallinn 1966)
• "Mu ahastus ja armastus" (koostaja Georg Grünberg, saatesõnad: Karl Muru ("Vaateid Henrik Visnapuu luulesse") ja Jüri Hain ("Ado Vabbe ja Henrik Visnapuu"), Eesti Raamat, Tallinn 1993)
• "Visnapuu armastusest" (valik ja järelsõna: Jaanus Vaiksoo, Tänapäev, Tallinn 2003; kättesaadav ka punktkiriväljaandena: Eesti Pimedate Raamatukogu, Tallinn 2004)

Muud teosed

• "Vanad ja vastsed poeedid" (esseistlike artiklite kogumik, Tartu 1921)
• "Jehoova surm" (poeem, Tartu 1927)
• "Parsilai" (poeem, Tartu 1927)
• "Meie küla poisid" (komöödia, Tallinn 1932)
• (koos Jaan Aineloga) "Poeetika põhijooni" (kirjandusteaduslik käsiraamat, Tartu 1932)
• "Saatana vari" (värssromaan, Tartu 1937)
• "Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt" (Lund 1951, 2. trükk Tallinn 1995)

Mälestuse jäädvustamine

Pärast Henrik Visnapuu surma ütles Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts välja mõtte asutada fond, mis annaks välja Henrik Visnapuu kirjanduspreemiat. Fond loodi 21. oktoobril 1952. Auhinda kavatseti välja anda igal aastal eesti kirjandusteose autorile proosa, luule või memuaristika vallas. Alates 1953. aastast antaksegi luuletaja sünniaastapäeval 2. jaanuaril välja Henrik Visnapuu preemiat.

Luunja vald on kuulutanud 2020. aasta Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva auks Henrik Visnapuu aastaks. Mitmesuguste ettevõtmistega meenutatakse aasta jooksul Luunjas elanud luuletajat.^[1] Loone Otsa kohendatuna ja lühendatuna lavastati Luunjas Visnapuu näidend "Keisri usk"^[2], mis kirjeldab "apostliku õigeusu sissetungi Eestisse ja võitlust usuküsimuse ümber tsaarivalitsuse ajal", kuid mille esietendus Estonia teatris 1939. aastal ära jäeti^[3].

Isiklikku

Henrik Visnapuu vend Eduard Visnapuu oli eesti muusikateadlane ja pedagoog, vennapoeg Herk Visnapuu (1920–2013) oli arhitekt.

Viited

Kirjandus

• Pedro Krusten, "Kaugelviibija käekõrval: mälestusi Henrik Visnapuust paguluses", Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1957; 2. trükk: ajakirja Kultuur ja Elu 1990, nr 9 – 1991, nr 4 lisapoognad; 3. trükk: Ilmamaa, sari Eesti kirjanikke, Tartu 2006
• Paul Rummo, "Sii ja Prohveti romaan. Henrik Visnapuu senitundmatuid luuletusi" – Looming 1967, nr 1, lk 127–147
• Paul Rummo, "Ingi ja Visnapuu kirjavahetus" – Keel ja Kirjandus 1968, nr 2, lk 91–107; nr 3, lk 167–177; nr 4, lk 229–237; nr 6, lk 354–364; nr 7, lk 423–436
• Ene Mihkelson, "Uut Henrik Visnapuu kirjandusliku tegevuse algusest" – "Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed" XI, Eesti Raamat, Tallinn 1986, lk 39–53
• Harald Peep, "Henrik Visnapuu. Ühe elu- ja loometee piirjooni". Eesti Raamat, Tallinn 1989

Artiklid

• Jooni läinud aasta kirjanduslikust elust Eestis., Looming 1927, nr 5
• Karl Eduard Sööt luuletajana, Looming 1932, nr 10
• Sotsiaaleetiline kallak eesti luules, Looming 1933; nr 7,8
• Loov rahvuslus, "Korp. Sakala 1909-1934″, 1934
• Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana, Looming 1934, nr 2
• Eesti omateatri suunitlusi, Looming 1934, nr 7

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Henrik Visnapuu

Tsitaadid Vikitsitaatides: Henrik Visnapuu

• Karl Mihkla, H. Visnapuu loomingu algperiood, Looming 1939, nr 10
• Artur Adson, Henrik Visnapuu lavatoodangust, Varamu 1940, nr 1
• Harald Paukson, Henrik Visnapuu luuletaja teekond, Varamu 1940, nr 1
• Erna Tillemann, Henrik Visnapuu kolm armastust, Varamu 1940, nr 2
• Eesti värss: Henrik Visnapuu elulugu ja terviktekstid
• Henrik Visnapuu Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Luuletaja Henrik Visnapuu sängitatakse teisipäeval kodumulda
• Galerii: luuletaja Henrik Visnapuu sängitati Metsakalmistule