Mikk Mikiver

Mikk Mikiver (4. september 1937 Tallinn – 9. jaanuar 2006 Võsu) oli eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja.

Elulugu

Mikk Mikiver õppis aastatel 1951–1953 Tallinna Mäetehnikumis, lõpetas 1955. aastal Tallinna 17. Keskkooli, seejärel õppis aastatel 1955–1957 Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1961. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1. lennu.^[1]

Aastatel 1961–1965 töötas näitlejana Eesti Draamateatris, 1965–1974 näitleja ja lavastajana Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris (1970–1974 oli peanäitejuht), 1974–1988 (1976 peanäitejuhi kohusetäitja, 1978–1985 V. Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri peanäitejuht, 1985–1988 võttis osa teatri kollektiivsest juhtimisest) ja 1992–2004 lavastajana Eesti Draamateatris. Aastatel 1968–1984 (vaheaegadega) oli ka lavakunstikateedri õppejõud (1970–1974 koos Grigori Kromanoviga ja 1980–1984 kursuse juhendaja).^[2]

Aastail 1987–1994 oli ta Eesti Teatriliidu juhatuse esimees, 1989–1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 1990–1992 Eesti Kongressi liige ja 1989–2006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige.^[1] On maetud Tallinna Metsakalmistule, teatrirahva kvartali lähedale poja kõrvale.^[3]

Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik.^[4]

Teater

Lavastusi

• Jean Anouilh "Antigone" (1967)
• August Kitzberg "Libahunt" (1968, 1974 ja 1986)
• William Shakespeare "Romeo ja Julia" (1969)
• Arthur Miller "Proovireisija surm" (1970, mängis onu Beni)
• Eugene O'Neill "Pikk päevatee kaob öösse" (1971 ja 1994) ja "Õli" (1985, mängis kapten Keeneyt)
• John Osborne "Vaata raevus tagasi" (1971)
• Samuel Beckett "Krappi viimane lint" (1973 ja 1992)
• Leonid Žuhhovitski "Orpheus" (1973)
• John Arden "Seersant Musgrave’i tants" (1974)
• Henrik Ibsen "Kui me, surnud, ärkame" (1976)
• Kurt Vonnegut "Õnne sünnipäevaks, Wanda June" (1976)
• Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev" (1977, Pori Linnateatris 1991)
• Konstantin Trenjov "Ljubov Jarovaja" (1977)
• Rein Saluri "Poiste sõidud" (1978, diplomilavastus Draamateatris) ja "Minek" (1988)
• William Shakespeare "Hamlet" (1978, mängis Claudiust)
• Jaan Kross "Pöördtoolitund" (1979), "Keisri hull" (1984) ja "Doktor Karelli raske öö" ((1991 Soome Rahvusteatris ja 1994)
• Aigar Vahemetsa "Maailmareis" (1980, mängis Viktor Kingisseppa)
• Oskar Luts / Voldema Panso / Mari-Liis Küla "Kevade" (1980 Läti Noorsooteatris)
• Juhan Smuul "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi" (1982)
• Aino Undla‑Põldmäe "Viru laulik ja Koidula" (1982)
• Mats Traat "Päike näkku" (1982)
• Jaan Kruusvall "Pilvede värvid" (1983) ja "Vaikuse vallamaja" (1987)
• Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus II" põhjal "Armastus ja surm" (1984)^[5]
• Aleksandr Mišarin "Seoses üleminekuga teisele tööle" (1985, preemia festivalil Balti Teatrikevad 1985)
• David Mamet "Elu teatris" (1991)
• Aino Kallas "Bernhard Riives" (1992 Draamateatris, mängis Kindralmajorit)
• Luigi Pirandello "Kuus tegelast autorit otsimas" (1992 Helsingi Linnateatris)
• Lars Norén "Ja anna meile varjud" (1993)
• William Shakespeare "Othello" (1994)
• Mihhail Lermontov "Maskeraad" (1995, mängis Arbeninit)
• Eino Tamberg "Cyrano de Bergerac" (1995 Estonias, muusikateatri preemia)
• Reginald Rose "Kaksteist vihast meest" (1997)
• Giuseppe Verdi "Othello" (1997 Vanemuises)
• Madis Kõiv "Steene saja-aastasest sõjast" (1998, ka osatäitja)
• Jaan Kross "Vend Enrico ja tema piiskop" (2000)
• A.H.Tammsaare / M.Mikiver "Tagasi Vargamäel" (2001)
• Éric-Emmanuel Schmitt "Enigma variatsioonid" (2001, mängis Abel Znorkot)
• August Strindberg "Surmatants" (2002, mängis Edgarit)
• Verdi "Maskiball" (2002 Vanemuises)^[2]

Rolle

• Andrus Kaksteist (Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol, 1960)
• don Manuel (Nähtamatu daam, 1961, diplomilavastus)
• Endel Kroodu (Siinpool horisonti, 1961)
• Schweizerkas (Ema Courage ja tema lapsed, 1962)
• Tigapuu ja pan Hodkevitš (Inimene ja jumal, 1962)
• Antti (Kihnu Jõnn, 1964)
• Horatio (Hamlet, 1966)
• Pavel (Ema, 1967)
• Galápagose prohvet (SPingviinide elu ehk Enne kui saabuvad rebased, 1968)
• Toots (Kevade, 1969)
• Hjalmar Ekdal (Metspart, 1969)
• Vargamäe Andres (Inimene ja revolutsioon, 1970)
• Fiesco (Fiesco vandenõu Genuas, 1971)
• Jermolai Aleksejevitš Lopahhin (Kirsiaed, 1971)
• Aleksandr Ignatjevitš Veršinin (Kolm õde, 1973)
• Richard (Richard III, 1975)
• Zilov (Pardijaht, 1977)
• Fjodor Vassiljevitš Protassov (Elav laip, 1980)
• Kalervo (Kullervo, 1985)
• assessor Brack (Hedda Gabler, 1993)
• Vargamäe Andres (Mauruse kool, 1995)
• Peer Gynt (Peer Gynt, 1997)
• Peter Stockmann (Rahva vaenlane, 1999)
• Pavel Petrovitš Kirsanov (Isad ja pojad, 2002)^[1]

Filmid

Režissöörina

• "Ants Eskola" dokumentaalfilm (1968)
• "Hamlet" telemängufilm (1970, režissööri assistent)
• "Indrek" mängufilm (1975)
• "Magnet? Maagia?" dokumentaalfilm (1977)
• "Doktor Stockmann" telemängufilm (1989)
• "Olete te õnnelik, Ita Ever?" dokumentaalfilm (1985)

Näitlejana

Eestis

• "Vihmas ja päikeses" (1960) – Viktor
• "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964) – Noor Ants
• "Kolme katku vahel" (1970) – raehärra
• "Valge laev" (1970) – uurija Matti
• "Tuuline rand" (1971) – vallakirjutaja Saar
• "Lindpriid" (1971; esilinastus 1989) – Maur
• "Verekivi" (1972) – Foogt Schröder
• "Rasked aastad" (1973; filmi "Lindpriid" venekeelne lühendatud variant) – Maur
• "Punane viiul" (1974) – arst
• "Löö vastu" (1975) – treener Kaaver
• "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975) – Neumann
• "Karikakramäng: Salakütt" (1977; triloogia 2. osa) – Vambola
• "Antennid jääs" (1977; joonisfilm) – meteoroloog
• "Reigi õpetaja" (1978) – Paul Lempelius
• "Surma hinda küsi surnutelt" (1978) – siseminister
• "Soolo" (1979) – Aat
• ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979) – Hinckus
• "Karge meri" (1981) – Siimen Tara
• "Õnnelind flamingo" (1986) (TV) – direktor
• "Näkimadalad" (1988; 4 seeriat) – parun von Ungern-Sternberg
• "Rahu tänav" (1991) – volikogu esimees Verner
• "Surmatants" (1991) – Hermen Rode
• "Linnapea ehk Hirmu põhivormid" (1997; ETV Teleteater) – volikogu esimees Rein-Raul Mandelstam^[6]

Välismaal

• "Kes on temast tugevam" (1984; vene "Кто сильнее его"; Mosfilm) – preester
• "TASS on volitatud teatama" (1984; vene "ТАСС уполномочен заявить"; 10-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – USA ajakirjanik Donald Gee
• "Dokument "R"" (1985; vene "Документ "Р""; Belarussfilm) – Anthony Pierce
• "Lahing Moskva pärast" (1985; vene "Битва за Москву"; NSV Liit – Tšehhoslovakkia) – marssal Ivan Konev
• "Don Juan" (1987; Leedu) – kommodoor, Donna Anna isa
• "Igaviku lõpp" (1987; vene "Конец вечности"; Mosfilm) – koolidirektor Harrow
• "Madude oru needus" (1987; vene "Заклятие долины змей"; NSV Liit – Poola) – organisatsiooni direktor
• "Kolmeteistkümnes apostel" (1987; vene "Тринадцатый апостол"; Armenfilm) – ekspeditsiooni liige^[7]
• "Sõbrad, seltsimehed" (1990; soome "Ystävät, toverit"; Soome) – Arno Jurmala
• "Kirjad idast" (1995; ingl "Letters from the East"; Suurbritannia-Saksamaa-Rootsi-Soome) – Hans Kaleva
• "Põletav armastus" (1997; soome "Palava rakkaus"; Soome-Eesti) – Bernhard Riives

Teleseriaalid

Eestis

• "Kolm rubiini" (1978)
• "Wikmani poisid" (1995; 12 osa) – härra Johan Wikman
• "Cecile on surnud" (1995; 6 osa) – politseidirektor
• "Armastuse kahur" (1998; 8 osa) – salaagent Peetrus

Välismaal

• "Sissekäik labürinti" (1989; vene "Вход в лабиринт"; 5-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – Paracelsus
• "Sergei tõde" (1996; sm "Sergein toteuus"; 3 osa, Soome YLE TV) – endine KGB polkovnik Sergei Malev
• "Plutooniumi puudutus" (1996; sm "Pimeän hehku"; 13 osa, Soome YLE TV) – endine NSV Liidu aatomiallveelaeva kapten Alex Landau
• "Insider" (1999; 5 osa, Rootsi TV) – Leonid Ragulin^[8]

Osalemine telelavastustes

• "Ukse taga" (1966, lavastaja)
• "Mr. Krappi viimne lint" (1967, lavastaja)
• "Draakon" (1969)
• "Pagasita reisija" (1973)
• "Kosmogoonia" (1977)
• "Pagasita reisija" (1973)
• "Linnapea ehk Hirmu põhivormid" (1998)
• "Sa oled koor minu kohvis"^[9] (1998; rež. Vilja Nyholm-Palm) – Bernard Wilsher^[10]

Tunnustus

• 1969 – Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1982 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1982 – Eesti NSV riiklik preemia
• 1984 – Eesti NSV Teatriühingu lavastajaauhind
• 1984 – Eesti NSV Teatriühingu lavastajaauhind
• 1988 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 1988 – NSV Liidu riiklik preemia
• 1990 – NSV Liidu rahvakunstnik
• 1996 – Eesti Teatriliidu muusikaauhind
• 1996 – Suure Vankri auhind
• 1996 – Eesti Kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia (koos Jaan Kruusvalli ja Maria Klenskajaga; aasta parim algupärandilavastus "Hullumeelne professor, tema elukäik" Eesti Draamateatris)
• 1998 – Valgetähe IV klassi teenetemärk^[11]
• 2003 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2005 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest

Isiklikku

Mikk Mikiveri isa oli Arnold Mikiver, ema ja isa olid Loksa kooli õpetajad. Tema noorem vend oli Tõnu Mikiver, vanem õde oli Virve (abielus Rõigas). Õpinguaastatel Tallinnas 1951–1956 elas Mikk oma teise vanema õe Mai Mikiveri juures.^[12]

Ta oli aastatel 1962–1971 abielus Riina Gerretziga, 1966. aastal sünnib tal poeg Pekka-Mart (surnud 1990). Aastatel 1972–1983 oli ta abielus Ada Lundveriga ning aastast 1989 Carmen Mikiveriga, neil sünnib poeg Jon-Arnold Mikiver, kes on muusik.^[12]

2003. aasta jaanuaris elas läbi Mikiver insuldi ning paranes visalt, öeldes oma haiglapäevade kohta: "Olen mõelnud ikka väga halbu mõtteid…. Et sellel kõigel pole enam mõtet… Et nüüd lähen ja olen kadunud."

Oma viimase rolli (arsti osatäitmine) tegi ta 2004. aastal etenduses "Külmetava kunstniku portree", kuhu Aleksander Eelmaa teda mängima kutsus. Mikiver osales etenduse proovides ka lavastajana, öeldes: "Näitleja minus on surnud."^[13]

Mälestuse jäädvustamine

Mikk Mikiverist räägivad filmid "Kuuskümmend aastat sekundis" (1997, Eesti Telefilm)^[14] ja "Mikk" (2006, Raamat Film).

2005. aastal asutas Mikk Mikiver Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Georg Otsa nimelise allfondi.

4. septembril 2006. aastal esitleti Eesti Draamateatri parketisaalis Mikk Mikiveri mälestusele pühendatud heliplaati "IN MEMORIAM".^[4]

2008. aastal ilmus Lilian Velleranna koostatud koguteos "Mikk Mikiver: teater" (Tallinn: Eesti Teatriliit).

Mikk Mikiver ostis 1991. aastal Võsul Georg Otsa suvila tema leselt Ilonalt.^[15] Võsul paigaldati 2013. aastal muinastulede ööl Mikk Mikiveri ja Georg Otsa mälestuspink (autor Urmas Rauba).^[16]

Viited

Kirjandus

• "Mikk Mikiver". Bibliograafia. Koostanud Mare Mauer ja Merike Saarepera, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 2002, 296 lk (sisaldab ka arvukalt väljavõtteid omaaegsetest arvustustest Mikiveri lavastuste ja osatäitmiste kohta ning lk 5–22 intervjuu temaga, küsijaks Lilian Vellerand)
• "Mikk Mikiver: teater" (koguteos). Koostaja Lilian Vellerand, Eesti Teatriliit, Tallinn 2008, 894 lk

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mikk Mikiver

• Biograafia ESBL-is
• Pöördlava: Mikk Mikiver. Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, 27. mai 1976.
• KESKÖÖPROGRAMM. Sissevaatamine. Mikk Mikiver. Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, 6. märts 1990.
• LASTETUBA. Mikk Mikiver. Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, 27. detsember 1997.
• Siin ja praegu: Jüri Aarma ja Mikk Mikiver. Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, 2001.
• Peeter Sauter "MIKK MIKIVERI (JA TEISTE) KOOLIÕPETAJAJUTTU." Teater.Muusika.Kino, september 2014.