Vello Rummo

Vello Rummo (15. mai 1921 Raikküla vald – 24. november 2009^[1]) oli eesti teatrilavastaja ja -pedagoog.

Ta õppis aastatel 1930–1940 Jakob Westholmi Gümnaasiumis, lõpetas aastal 1941 Tallinna 7. Keskkooli. Mobiliseeriti aastal 1941 Punaarmeesse, kuulus aastani 1945 Eesti laskurkorpusse. Õppis aastatel 1946–1949 Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis, lõpetas 1953. aastal GITIS-e eesti stuudio ja 1966. aastal samas lavakõne erialal aspirantuuri.

1945. aastast töötas ta Eesti Raadios diktori ja vastutava toimetajana.

Alates oktoobrist 1955 töötas ta Eesti Televisioonis; 1. jaanuaril 1956 sai ta Eesti Televisiooni esimeseks pearežissööriks ja 1. oktoobril 1957 kunstiliseks juhiks.

Ta oli üks Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri asutajaid 1957. aastal ja rohkem kui kümne aasta vältel selle õppejõud.

Aastatel 1969–1982 oli ta Pärnu teatri Endla peanäitejuht ning seejärel kuni 1995. aastani lavastaja. Tema käe all valmis teatris üle 70 lavastuse.

Tunnustus

1996 – Pärnu vapimärk
1997 – Johann Voldemar Jannseni nimeline auhind (koos abikaasa Linda Rummoga)

Isiklikku

Tema isa oli kõnetehnika õpetaja Jaan Rummo, lell kirjanik Paul Rummo. Ta oli abielus näitleja ja näitejuhi Linda Rummoga; nende poeg Tiit Rummo oli geograaf ja ajakirjanik.