Artturi Ilmari Virtanen

Artturi Ilmari Virtanen
Artturi Ilmari Virtanen
Sündinud	15. jaanuar 1895 Helsingi
Surnud	11. november 1973 (78-aastaselt) Helsingi
Rahvus	soomlane
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	keemia
Tunnustus	Nobeli keemiaauhind (1945)

Artturi Ilmari Virtanen (15. jaanuar 1895 Helsingi – 11. november 1973 Helsingi) oli soome biokeemik, kes tegeles peamiselt agrokeemiaga ja loomasöötade täiustamisega.

Ta alustas keemiaõpinguid 1913, sai magistrikraadi ja 1918. aastal ka doktorikraadi orgaanilises keemias.

1919. aastast töötas ta piimatööstusettevõttes Valio laboratooriumis ja sai juba 1920. aastal laborijuhatajaks. Tundes, et ta ei ole siiski täiesti kompetentne, lahkus ta Valiost ning õppis Zürichi Tehnikaülikoolis, Münsteri ülikoolis ja Stockholmi ülikoolis füüsikalist keemiat, pinnasekeemiat ja mikrobioloogiat. Rootsis töötas ta 1923. aastal koos Hans von Euler-Chelpiniga, kes pälvis 1929. aastal Nobeli keemiaauhinna.

Soome naasnult sai Virtanen 1924. aastal Helsingi ülikooli lektoriks. Ta töötas ka Või Ekspordi Assotsiatsiooni laboris, mis sai ülikooli laboriks. 1930. aastal asutati Biokeemia Instituut, kus Virtanen töötas kuni surmani. Ta sai 1931. aastal Helsingi Tehnikaülikooli biokeemiaprofessoriks ja 1939. aastal Helsingi ülikooli professoriks. Ta oli Soome Akadeemia liige ja selle esimene esimees (alates 1948).

Tema teadustegevus algas 1924. aastal heksooside fosforüülimise uurimisega. Ta näitas, et fosforüülimine on paljude fermenteerimisreaktsioonide esimene samm, ja see viis lõpuks glükolüüsi avastamiseni.

1925. aastal tema huvid muutusid ja ta hakkas uurima, kuidas liblikõieliste taimede juuremügarates elavad bakterid seovad lämmastikku. Ta avastas parema meetodi või säilitamiseks: selleks tuleb sellele lisada pisut dinaatriumfosfaati Na₂HPO₄, mis takistab happelist hüdrolüüsi. Seda meetodit kasutati Soomes aastakümneid.

Eelkõige haljassööda konserveerimismeetodi leiutamise eest sai ta 1945 Nobeli keemiaauhinna. Tema leiutatud AIV-sööt säilitab kvaliteedi aasta otsa. Selle meetodi töötas ta välja aastatel 1925–1932 ja 1932 sai ta sellele patendi. Protsess seisneb selles, et värskele teraviljale lisatakse ladustamisel lahjendatud vesinikkloriidhapet või väävelhapet. Suurenenud happelisus takistab sööda fermenteerumist, kuid ei mõju halvasti sööda toiteväärtusele ega loomadele, kes seda söövad.

Järgnenud aastatel töötas ta välja osaliselt sünteetilisi loomasöötasid. Aminohapete sünteesimiseks vajalik lämmastik tuleb tavaliselt söödas olevatest proteiinidest. Aga kariloomade vatsas on eriline bakterite kooslus, mis võimaldab lämmastiku allikana kasutada ka kust ja lämmastiku sooli.

Tunnustus

1949 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks

Mälestuse jäädvustamine

20. veebruaril 1938 avastas soome astronoom Yrjö Väisälä Turus Iso-Heikkilä observatooriumis uue asteroidi ja pani selle nimeks 1449 Virtanen. Virtase järgi on nimetatud ka 44 km läbimõõduga kraater Kuu tagaküljel koos nelja 20–30 km läbimõõduga satelliitkraatriga.

Kuopio Ülikooli juures jätkab tema tööd A. I. Virtase nimeline instituut.

Isiklikku

Virtanen abiellus 1920. aastal botaanik Lilja Moisioga, nad said kaks poega.

1933. aastal ostis ta Helsingi lähedale talu, kus ta oma leiutisi praktikas katsetas. Ta armastas lihtsat elu, tal ei olnud kunagi oma autot, ta ei suitsetanud ega tarvitanud alkoholi.

Virtanen on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Välislingid

A. I. Virtanen Institute (AIVI) for Molecular Sciences

Nobeli keemiaauhinna laureaadid
1901–1925	1901 Hoff • 1902 Fischer • 1903 Arrhenius • 1904 Ramsay • 1905 Baeyer • 1906 Moissan • 1907 Buchner • 1908 Rutherford • 1909 Ostwald • 1910 Wallach • 1911 M. Curie • 1912 Grignard, Sabatier • 1913 Werner • 1914 Richards • 1915 Willstätter • 1916 • 1917 • 1918 Haber • 1919 • 1920 Nernst • 1921 Soddy • 1922 Aston • 1923 Pregl • 1924 • 1925 Zsigmondy
1926–1950	1926 Svedberg • 1927 Wieland • 1928 Windaus • 1929 Harden, Euler-Chelpin • 1930 Fischer • 1931 Bosch, Bergius • 1932 Langmuir • 1933 • 1934 Urey • 1935 F. Joliot-Curie, I. Joliot-Curie • 1936 Debye • 1937 Haworth, Karrer • 1938 Kuhn • 1939 Butenandt, Ružička • 1940 • 1941 • 1942 • 1943 Hevesy • 1944 Hahn • 1945 Virtanen • 1946 Sumner, Northrop, Stanley • 1947 Robinson • 1948 Tiselius • 1949 Giauque • 1950 Diels, Alder
1951–1975	1951 McMillan, Seaborg • 1952 Martin, Synge • 1953 Staudinger • 1954 Pauling • 1955 Vigneaud • 1956 Hinshelwood, Semjonov • 1957 Todd • 1958 Sanger • 1959 Heyrovský • 1960 Libby • 1961 Calvin • 1962 Perutz, Kendrew • 1963 Ziegler, Natta • 1964 Hodgkin • 1965 Woodward • 1966 Mulliken • 1967 Eigen, Norrish, Porter • 1968 Onsager • 1969 Barton, Hassel • 1970 Leloir • 1971 Herzberg • 1972 Anfinsen, Moore, Stein • 1973 Fischer, Wilkinson • 1974 Flory • 1975 Cornforth, Prelog
1976–2000	1976 Lipscomb • 1977 Prigogine • 1978 Mitchell • 1979 Brown, Wittig • 1980 Berg, Gilbert, Sanger • 1981 Fukui, Hoffmann • 1982 Klug • 1983 Taube • 1984 Merrifield • 1985 Hauptman, Karle • 1986 Herschbach, Lee, Polanyi • 1987 Cram, Lehn, Pedersen • 1988 Deisenhofer, Huber, Michel • 1989 Altman, Cech • 1990 Corey • 1991 Ernst • 1992 Marcus • 1993 Mullis, Smith • 1994 Olah • 1995 Crutzen, Molina, Rowland • 1996 Curl, Kroto, Smalley • 1997 Boyer, Walker, Skou • 1998 Kohn, Pople • 1999 Zewail • 2000 Heeger, MacDiarmid, Shirakawa
2001–...	2001 Knowles, Noyori, Sharpless • 2002 Fenn, Tanaka, Wüthrich • 2003 Agre, MacKinnon • 2004 Ciechanover, Hershko, Rose • 2005 Grubbs, Schrock, Chauvin • 2006 Kornberg • 2007 Ertl • 2008 Shimomura, Chalfie, Tsien • 2009 Ramakrishnan, Steitz, Yonath • 2010 Heck, Negishi, Suzuki • 2011 Shechtman • 2012 Lefkowitz, Kobilka • 2013 Karplus, Levitt, Warshel • 2014 Betzig, Hell, Moerner • 2015 Lindahl, Modrich, Sancar • 2016 Feringa, Sauvage, Stoddart • 2017 Dubochet, Frank, Henderson • 2018 Arnold, Smith, Winter • 2019 Goodenough, Whittingham, Yoshino • 2020 Charpentier, Doudna • 2021 List, MacMillan • 2022 Bertozzi, Sharpless, Meldal • 2023 Jekimov, Bawendi, Brus