Jaan Grünberg

Jaan Grünberg (ka Grüünberg 11. aprill 1889 Rannu – 12. märts 1969 Uppsala, Rootsi) oli eesti maalikunstnik ja graafik.

Elukäik

Jaan Grünberg oli pärit Rannu vallast põllumehe perekonnast. Üldhariduse omandas ta Tartus alg- ja linnakoolis. Isa surma tõttu tuli tal õpingud 1904. aastal lõpetada ning asuda tööle. Grünberg töötas trükiladujana Karl Eduard Söödi trükikojas ning metallpärgade kujundajana, õppides töö kõrvalt Kristjan Raua stuudios ja Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi joonistuskursustel joonistamist ja maalimist.

Pärast Vabadussõjas osalemist alustas 1920. aastal õpinguid Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Konrad Mäe õpilasena, tema surma järel 1925 jätkas Ado Vabbe juures. 1926. aastal, pärast lõpetamist sõitis Grünberg kooli stipendiumiga Prantsusmaale, kust külastas koos oma lähedase sõbra Eduard Wiiraltiga Itaaliat. Prantsusmaale jäi ta kuni 1933. aastani, mil naasis kodumaale, kus oli konkursil osaledes saanud abiõppejõu koha Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Ametisse valiti vaid aastaks, kuid 1935. aastal õnnestus Grünbergil asuda koos Hando Mugastoga graafikaõppejõu kohale.

1937. aastal siirdus Grünberg koos abikaasa ja väikese tütrega taas Pariisi, kuhu jäi 1939. aastani. Pariisis elades võttis ta sageli osa nii kodu- kui välismaistest kunstinäitustest. Teise maailmasõja puhkedes pidi Grünberg välismaalasena Prantsusmaalt lahkuma ning koos Wiiraltiga tulid nad tagasi Eestisse. Mõlemad asusid elama Tallinna ning astusid Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liikmeks. 1943. aastal tabas Jaan Grünbergi ajuinsult, mille tagajärjel kaotas kunstnik ühest silmast nägemise ning vasak käsi jäi osaliselt halvatuks.

1944. aastal põgenes perekond Rootsi, kus nad elasid Põhja-Rootsis Bollnäsis ning kolisid 1957. aastal Uppsalasse, kus kunstnik 12 aastat hiljem suri.

Looming

Jaan Grünbergi looming koosneb peamiselt impressionistlikus laadis maalitud maastiku- ja lillemaalidest.

Tema esimese Pariisi perioodi looming on peaaegu tundmatu. Naasnud Tartusse, hakkas teda eelkõige huvitama maastikumaal, haruldasemad olid natüürmordid ja aktimaalid. 1930-ndatel kujunes ta Eesti kunstipildis arvestatavaks maastikumaalijaks. 1930-ndate teisel poolel taas Prantsusmaal viibides muutus kunstniku palett heledamaks^[1] teda mõjutas sügavalt prantsuse hilisimpressionistlik maalikunst oma värvikesksusega ning selle pitserit kannavad ka tema arvukad monotüüpiad 1930. aastate teisest poolest ja 1940. aastate algusest, millega ta on läinud eesti graafika ajalukku.^[2] Jaan Grünberg saavutas selles tehnikas märkimisväärse meisterlikkuse, mida märgati ka Pariisi kunstigaleriides.^[1] Ta ei hoolinud seejuures tehnilisest puhtusest, vaid reeglina retušeeris oma monotüüpiaid, pidades kunstilist tulemust tähtsamaks.^[3]

Naasnud sõjaaegsesse Eestisse, muutus kunstniku värvikooslus raskepärasemaks ning ajastu ängist mõjutatuna kohati lausa monokroomseks.^[1] Äreva aja ja haiguste tõttu, millega kaasnesid nägemishäired, lõi kunstnik viimastel kodumaa aastatel vaid üksikuid teoseid.^[1]

Rootsis olid tema loominguks peamiselt väikesemõõdulised õlimaalid, enamasti fantastilised värviimpressioonid looduse motiividel tumerohelistes, sinistes, oranžides ja punastes värvides. Omaette peatükina tõusevad kunstniku hilisloomingus esile tugeva emotsionaalse laenguga nägemuslikud kompositsioonid.^[1]

Teoseid

• Teoseid Eesti Kunstimuuseumi kogudest

Isiklikku

Tema tütar oli kirjanik Silvi Oja.

Viited

Allikad

• Eha Ratnik, Jaan Grünberg, näituse kataloog, Tartu, 1981
• Kersti Koll, Värvidesse kätketud tundlikkus, Sirp, 14. mai 1999
• Jaan Grünberg Eesti biograafilises andmebaasis ISIK