Rita Levi-Montalcini
Rita Levi-Montalcini (22. aprill 1909 Torino – 30. detsember 2012 Rooma) oli juudi päritolu itaalia neuroloog, Nobeli auhinna laureaat.
Ta pälvis 1986. aastal koos Stanley Coheniga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna närvirakkude kasvufaktori avastamise eest.
Elulugu
Rita sündis sefaradi juudi peres. Tal oli kaksikõde Paula ja nad olid pere neljast lapsest noorimad. Tema isa oli elektriinsener ja matemaatik, ema oli andekas maalikunstnik. Tema vanem vend Gino Levi oli arhitekt ja Torino ülikooli professor.
Pärast seda, kui Rita nägi lähedast peresõpra vähki suremas, otsustas ta minna meditsiinikooli. Selleks pidi ta ümber veenma oma isa, kes uskus, et elukutse omandamine hakkab naisel segama ema ja abikaasa kohuste täitmist. 1930 asus Rita õppima Torino meditsiinikooli ja lõpetas selle 1936. Ta õppis seal koos Giuseppe Leviga ja asus pärast lõpetamist tööle tolle assistendina.
1938 pidi ta sellest kohast loobuma, kui Benito Mussolini võttis vastu rassimanifesti, millega juutidel keelati akadeemiline karjäär. Rita jätkas tööd kodulaboratooriumis. 1943 kolis ta Firenzesse ja seadis ka seal labori üles. 1945 naasis perekond Torinosse. Ta uuris närvirakkude kasvu kanaembrüotel.
1946 võttis ta vastu kutse Saint Louises asuvasse Washingtoni ülikooli professor Viktor Hamburgeri käe alla. Esialgu kutsuti ta üheks semestriks, kuid lõpuks jäi ta Saint Louisesse 30 aastaks. Seal tegi ta ka oma kõige tähtsama avastuse: eraldas 1952. aastal vähirakkudest aine, mis põhjustab närvirakkude eriti kiire kasvu vähirakkudes. 1958 sai ta korraliseks professoriks ja 1962 avas ta Roomas uurimiskeskuse. Sellest ajast peale oli ta osa ajast Saint Louises ja osa ajast Roomas. 1961–1969 juhatas ta Roomas neurobioloogia uurimiskeskust ja 1969–1978 rakubioloogia laboratooriumi.
1. augustil 2001 nimetas Itaalia president Carlo Azeglio Ciampi ta eluaegseks senaatoriks. Ta osales ülemkoja töös siis, kui polnud hõivatud akadeemilise tegevusega mujal maailmas. Senaatorina toetas ta vasakpoolseid erakondi ja Romano Prodi valitsust. Selletõttu on paremtsentristlikud senaatorid teda niihästi avalikult kui ka blogides sageli solvanud, kui ta keeldus valitsusele umbusaldust avaldamast. Paremäärmuslased heitsid talle lisaks ette seda, et ta on naine, juut ja liiga vana.
Enne oma surma oli ta vanim elav ja kõige vanemaks elanud Nobeli auhinna saanud isik. Elu lõpus oli ta kõva kuulmisega ja peaaegu pime.
Tunnustus
- 1966 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 1968 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks (raku- ja molekulaarse neuroteaduse sektsioon)
- 1974 – valiti Paavstliku Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1986 – Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind
- 1986 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
- 1987 – National Medal of Science
- 1989 – valiti Prantsuse Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 1995 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rita Levi-Montalcini |
- Nobel Lecture by Rita Levi-Montalcini, 8. detsember 1986, Karolinska Instituut, Stockholm, veebiversioon (vaadatud 16.06.2014) (inglise keeles) (57 minutit)
- Mart Saarma ja Eero Castrén, Lahkus närvikasvufaktori avastaja Rita Levi-Montalcini, Sirp nr 2, 11. jaanuar 2013, veebiversioon (vaadatud 19.06.2014)
- v
- r
- 1901 Behring
- 1902 Ross
- 1903 Finsen
- 1904 Pavlov
- 1905 Koch
- 1906 Golgi, Ramón y Cajal
- 1907 Laveran
- 1908 Metšnikov, Ehrlich
- 1909 Kocher
- 1910 Kossel
- 1911 Gullstrand
- 1912 Carrel
- 1913 Richet
- 1914 Bárány
- 1915
- 1916
- 1917
- 1918
- 1919 Bordet
- 1920 Krogh
- 1921
- 1922 Hill, Meyerhof
- 1923 Banting, Macleod
- 1924 Einthoven
- 1925
- 1926 Fibiger
- 1927 Wagner-Jauregg
- 1928 Nicolle
- 1929 Eijkman, Hopkins
- 1930 Landsteiner
- 1931 Warburg
- 1932 Sherrington, Adrian
- 1933 Morgan
- 1934 Whipple, Minot, Murphy
- 1935 Spemann
- 1936 Dale, Loewi
- 1937 Szent-Györgyi
- 1938 Heymans
- 1939 Domagk
- 1940
- 1941
- 1942
- 1943 Dam, Doisy
- 1944 Erlanger, Gasser
- 1945 Fleming, Chain, Florey
- 1946 Muller
- 1947 C. F. Cori, G. T. Cori, Houssay
- 1948 Müller
- 1949 Hess, Egas Moniz
- 1950 Kendall, Reichstein, Hench
- 1951 Theiler
- 1952 Waksman
- 1953 Krebs, Lipmann
- 1954 Enders, Weller, Robbins
- 1955 Theorell
- 1956 Cournand, Forssmann, Richards
- 1957 Bovet
- 1958 Beadle, Tatum, Lederberg
- 1959 Ochoa, Kornberg
- 1960 Burnet, Medawar
- 1961 Békésy
- 1962 Crick, Watson, Wilkins
- 1963 Eccles, Hodgkin, Huxley
- 1964 Bloch, Lynen
- 1965 Jacob, Lwoff, Monod
- 1966 Rous, Huggins
- 1967 Granit, Hartline, Wald
- 1968 Holley, Khorana, Nirenberg
- 1969 Delbrück, Hershey, Luria
- 1970 Katz, Euler, Axelrod
- 1971 Sutherland
- 1972 Edelman, Porter
- 1973 Frisch, Lorenz, Tinbergen
- 1974 Claude, Duve, Palade
- 1975 Baltimore, Dulbecco, Temin
- 1976 Blumberg, Gajdusek
- 1977 Guillemin, Schally, Yalow
- 1978 Arber, Nathans, Smith
- 1979 Cormack, Hounsfield
- 1980 Benacerraf, Dausset, Snell
- 1981 Sperry, Hubel, Wiesel
- 1982 Bergström, Samuelsson, Vane
- 1983 McClintock
- 1984 Jerne, Köhler, Milstein
- 1985 Brown, Goldstein
- 1986 Cohen, Levi-Montalcini
- 1987 Tonegawa
- 1988 Black, Elion, Hitchings
- 1989 Bishop, Varmus
- 1990 Murray, Thomas
- 1991 Neher, Sakmann
- 1992 Fischer, Krebs
- 1993 Roberts, Sharp
- 1994 Gilman, Rodbell
- 1995 Lewis, Nüsslein-Volhard, Wieschaus
- 1996 Doherty, Zinkernagel
- 1997 Prusiner
- 1998 Furchgott, Ignarro, Murad
- 1999 Blobel
- 2000 Carlsson, Greengard, Kandel
- 2001 Hartwell, Hunt, Nurse
- 2002 Brenner, Horvitz, Sulston
- 2003 Lautebur, Mansfield
- 2004 Axel, Buck
- 2005 Marshall, Warren
- 2006 Fire, Mello
- 2007 Capecchi, Smithies, Evans
- 2008 Hausen, Barré-Sinoussi, Montagnier
- 2009 Blackburn, Greider, Szostak
- 2010 Edwards
- 2011 Beutler, Hoffmann, Steinman
- 2012 Gurdon, Yamanaka
- 2013 Rothman, Schekman, Südhof
- 2014 O'Keefe, May-Britt Moser, Edvard Moser
- 2015 Campbell, Ōmura, Tu
- 2016 Ōsumi
- 2017 Hall, Rosbash, Young
- 2018 Allison, Honjo
- 2019 Kaelin, Ratcliffe, Semenza
- 2020 Alter, Houghton, Rice
- 2021 Julius, Patapoutian
- 2022 Pääbo
- 2023 Karikó, Weissman