Willy Brandt
Willy Brandt | |
---|---|
Sünniaeg | 18. detsember 1913 |
Surmaaeg | 8. oktoober 1992 (78-aastaselt) Unkel |
Amet | poliitik, Saksamaa liidukantsler |
Autasud | Nobeli rahuauhind, Itaalia Vabariigi teeneteordeni suurristi kavaler, Granada Ülikooli audoktor |
Autogramm | |
[muuda Wikidatas] |
Willy Brandt (sündinud Herbert Ernst Karl Frahm; 18. detsember 1913 Lübeck – 8. oktoober 1992 Unkel, Rheinland-Pfalzi liidumaa, Saksamaa Liitvabariik) oli neljas Lääne-Saksamaa kantsler. Ta oli ametis 1969–1974.
Brandt sündis kaubamaja kassapidaja Martha Frahmi ja Hamburgi arveametniku John Mölleri pojana väljaspool abielu. Ta ei näinud oma isa kunagi. Tema ema töötas kuus päeva nädalas ning sellepärast kasvatasid poissi peamiselt ema kasuisa Ludwig Frahm ja tema teine naine Dora.
Herbert astus 1929. aastal organisatsiooni Sotsialistlik Noorsugu ja astus 1930. aastal Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse. 1932 asus ta tööle õpipoisina laevakindlustusettevõttes. Umbes selle aja paiku lahkus ta sotsiaaldemokraatide seast nende mõõdukuse tõttu ja astus vasaksotsialistlikku Sotsialistlikku Tööliste Parteisse.
1933, kui Saksamaal tulid võimule natsid, emigreerus ta Norrasse, kasutades oma suhteid laevnike ja sadamatega. Sel ajal võttis ta endale varjunime Willy Brandt, et vältida avastamist natside agentide poolt. 1934 osales ta Revolutsiooniliste Noorteorganisatsioonide Rahvusvahelise Büroo asutamises ja valiti selle sekretariaati.
Septembrist detsembrini 1936 külastas ta Saksamaad, kasutades Gunnar Gaaslandi varjunime. Gaasland sõlmis oma töökaaslase Gertrud Meyeriga Lübeckist fiktiivse abielu, et kaitsta teda deporteerimise eest. 1937 Hispaania kodusõja ajal töötas Brandt Hispaanias ajakirjanikuna. 1938 võttis Saksamaa valitsus talt kodakondsuse ära; niisiis taotles Brandt Norra kodakondsust. 1940. aastal okupeerisid sakslased Norra ja vahistasid Brandti, kuid ei tundnud teda ära ja lasksid ta uuesti vabaks. Sama aasta augustis sai Brandt Norra kodanikuks; vastava dokumendi andis talle Stockholmis asuv Norra saatkond. Stockholmis elas Brandt kuni sõja lõpuni. Eksiili ajal õppis Brandt selgeks norra ja rootsi keele ning säilitas elu lõpuni Norraga tihedad suhted.
1946 naasis Brandt Berliini, töötades esialgu Norra valitsuse heaks. 1948 võttis ta taas endale Saksamaa kodakondsuse, võttes oma kodanikunimeks senise varjunime, ja astus taas Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse.
1956 astus Brandt teravalt välja NSV Liidu sissetungi vastu Ungarisse ja 1958 Nikita Hruštšovi plaani vastu muuta Berliin vabalinnaks. Nende sõnavõttude tõttu peeti teda oma erakonna parempoolsesse tiiba kuuluvaks; hiljem see seisukoht muutus.
3. oktoobril 1957 valiti Brandt Lääne-Berliini linnapeaks. Valimiskampaanias toetas teda mõjukas kirjastaja Axel Springer. Brandt jäi Lääne-Berliini linnapeaks 1966. aastani. See oli Berliinis üsna pingeline aeg, sest just sel ajal ehitati Berliini müür.
1964 sai Brandt Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei esimeheks ja säilitas selle koha 1987. aastani, kauem kui ükski teine SDP juht, kui välja arvata erakonna asutaja August Bebel.
1961. aasta valimistel oli Brandt sotsiaaldemokraatide kandidaat Saksa kantsleri kohale, kuid kaotas Konrad Adenauerile Saksamaa Kristlik-Demokraatlikust Liidust. 1965 kandideeris ta uuesti ja kaotas seekord Ludwig Erhardile, kes oli samuti kristlik demokraat. Kuid Erhardi valitsus ei püsinud kaua ning sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid moodustasid niinimetatud suure koalitsiooni, milles Brandt sai välisministriks ja asekantsleriks.
1969 kandideeris Brandt kolmandat korda kantsleriks ja moodustas pärast kolmenädalasi läbirääkimisi väiksema Saksamaa Vaba Demokraatliku Parteiga valitsuse, mida juhtima asus.
Brandt püüdis parandada Saksamaa Liitvabariigi suhteid Ida-Euroopa riikide, eriti Ida-Saksamaa, Poola ja Nõukogude Liiduga. See nõndanimetatud uus idapoliitika ehk lihtsalt idapoliitika tõi talle 1971 Nobeli rahuauhinna.
7. mail 1974 läks Brandt erru, kui tuli avalikuks, et tema sekretär Günter Guillaume oli Saksa DV julgeolekuteenistuse Stasi agent. Tema järglaseks sai Helmut Schmidt.
Isiklikku
Aastatel 1941–1946 oli Brandt abielus Anna Carlotta Thorkildseniga, kes oli Norra isa ja Saksa-Ameerika päritolu ema tütar. Neil oli tütar Nina (sündinud 1940). Pärast lahutust abiellus Brandt 1948 Rut Hanseniga. Nad said kolm poega: Peter (sündinud 1948, ajaloolane), Lars (sündinud 1951, kunstnik) ja Matthias (sündinud 1961, näitleja). Brandt lahutas selle abielu 1980. aastal ja sellest ajast kuni surmani ei kohtunud ta Rutiga kordagi. 9. detsembril 1983 abiellus Brandt Brigitte Seebacheriga (sündinud 1946).
2009. aastal anti rajatavale Berliini Brandenburgi rahvusvahelisele lennujaamale tema nimi.
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Willy Brandt |
- 1901 Dunant, Passy
- 1902 Ducommun, Gobat
- 1903 Cremer
- 1904 IDI
- 1905 Suttner
- 1906 Roosevelt
- 1907 Moneta, Renault
- 1908 Arnoldson, Bajer
- 1909 Beernaert, d'Estournelles de Constant
- 1910 IPB
- 1911 Asser, Fried
- 1912 Root
- 1913 La Fontaine
- 1917 Punane Rist
- 1919 Wilson
- 1920 Bourgeois
- 1921 Branting, Lange
- 1922 Nansen
- 1925 Chamberlain, Dawes
- 1926 Briand, Stresemann
- 1927 Buisson, Quidde
- 1929 Kellogg
- 1930 Söderblom
- 1931 Addams, Butler
- 1933 Angell
- 1934 Henderson
- 1935 Ossietzky
- 1936 Lamas
- 1937 Cecil
- 1938 Nanseni Pagulasbüroo
- 1944 Punane Rist
- 1945 Hull
- 1946 Balch, Mott
- 1947 FSC ja AFSC (kveekerid)
- 1949 Boyd Orr
- 1950 Bunche
- 1951 Jouhaux
- 1952 Schweitzer
- 1953 Marshall
- 1954 UNHCR
- 1957 Pearson
- 1958 Pire
- 1959 Noel-Baker
- 1960 Lutuli
- 1961 Hammarskjöld
- 1962 Pauling
- 1963 Rahvusvaheline Punase Risti Komitee ja Punase Risti Seltside Liiga
- 1964 King
- 1965 UNICEF
- 1968 Cassin
- 1969 ILO
- 1970 Borlaug
- 1971 Brandt
- 1973 Kissinger, Lê (keeldus auhinnast)
- 1974 MacBride, Satō
- 1975 Sahharov
- 1976 B. Williams, Corrigan
- 1977 AI
- 1978 as-Sādāt, Begin
- 1979 Ema Teresa
- 1980 Esquivel
- 1981 UNHCR
- 1982 Myrdal, García Robles
- 1983 Wałęsa
- 1984 Tutu
- 1985 IPPNW
- 1986 Wiesel
- 1987 Arias
- 1988 ÜRO rahuvalvejõud
- 1989 XIV dalai-laama
- 1990 Gorbatšov
- 1991 Suu Kyi
- 1992 Menchú
- 1993 Mandela, de Klerk
- 1994 ‘Arafāt, Peres, Rabin
- 1995 Pugwashi konverentsid, Rotblat
- 1996 Belo, Ramos-Horta
- 1997 ICBL, J. Williams
- 1998 Hume, Trimble
- 1999 MSF
- 2000 Kim
- 2001 ÜRO, Annan
- 2002 Carter
- 2003 ‘Ebādī
- 2004 Maathai
- 2005 IAEA, al-Barāda‘ī
- 2006 Grameen Bank, Yunus
- 2007 Gore, IPCC
- 2008 Ahtisaari
- 2009 Obama
- 2010 Liu
- 2011 Sirleaf, Gbowee, Karmān
- 2012 Euroopa Liit
- 2013 OPCW
- 2014 Satyarthi, Yūsafzay
- 2015 Tuneesia rahvusliku dialoogi nelik
- 2016 Santos
- 2017 ICAN
- 2018 Murad, Mukwege
- 2019 Ahmed
- 2020 WFP
- 2021 Ressa, Muratov
- 2022 Bjaljatski, Memorial, kodanikuvabaduste keskus
- 2023 Moḩammadī