Yāsir ‘Arafāt
Yāsir ‘Arafāt (ka Yassir Arafat, Mohammed Abed Arouf Arafat, araabia keeles محمد ياسر عبد الرحمن عبد الرؤوف عرفات القدوة الحسيني; arvatavasti 24. august 1929 Kairo (enda sõnul sündis ta aga Jeruusalemmas[1]) – 11. november 2004 Pariis) oli Palestiina poliitik.
1970-ndail tegi palestiinlaste sõltumatu kodumaa taotlemine Arafatist maailmapoliitikas väljapaistva kuju, kuid 1980-ndail nõrgendas fraktsioonide kasv Palestiina Vabastusorganisatsioonis (PVO) tema võimu.
Aastal 1983 oli ta sunnitud evakueerima Liibanonist, kuid jäi PVO suurema osa liidriks ja 1990 veenis seda ametlikult tunnustama Iisraeli riiki.
Arafat oli lühike, kiilaspäine ja hõreda habemega vanamees, kes alati kandis musta-valgekirjut pearätti. Sellisena ei näinud ta eriti sissipealiku moodi välja, kuigi ta kandis alati khakivärvi mundrit ja vööl püstolit.[2]
Arafat oli kaua aega poissmees, väites, et on abielus Palestiina üritusega, aga 1992 abiellus ta endast poole noorema palestiinlannast kristlase Suha Tawiliga[1]. Islamis peetakse kiiduväärseks abielluda muu-usulisega ja pöörata ta seejärel islamisse. 1995 sündis neil tütar Zahwa[1].
Arafati kriitikute meelest oli ta tugev taktik, aga väga nõrk strateeg. Väiksemad otsused tegi ta korralikult, aga kõige tähtsamates, näiteks liitlaste valikul, eksis ta kapitaalselt.[1]
Arafati üks suurimaid vigu oli Saddam Husseini toetamine pärast Iraagi sissetungi Kuveiti 1990. See nõrgendas rahvusvahelist toetust Arafatile, sealhulgas rikaste araabia maade poolehoidu. Pärast seda oli Arafat sunnitud Iisraeliga pidama läbirääkimisi ebavõrdselt positsioonilt.[2].
Kuid ta oli endiselt mõjukas hilisematel Lähis-Ida rahuläbirääkimistel ja saavutas 1993 ajaloolise vastastikuse tunnustamise kokkuleppe Iisraeliga, mille järgi Gaza sektor ja Jericho anti PVO kontrolli alla[2]. Seda nimetati Oslo rahulepinguks ja see kirjutati alla Washingtonis Valges Majas[1]. PVO pidi selle saavutamiseks tunnustama Iisraeli õigust eksisteerida 1948. aasta piires ja hukka mõistma vägivalla[2]. Selle lepingu sõlmimise eest pälvisid Arafat, Yitzhak Rabin ja Shimon Peres 1994 Nobeli rahuauhinna[1].
1994 naasis Arafat okupeeritud aladele Palestiina riigipeana ja 1995 saavutas ta kokkuleppe Iisraeli vägede väljaviimise kohta Jordani Läänekaldalt. Oktoobris 1995 astus ta pretsedenditu sammu ja kutsus terroriorganisatsiooni Ḩamās läbirääkimistele Palestiina omavalitsuse üle.
Novembris 1995 mõrvas juudi äärmuslane Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini ning Lähis-Ida rahuprotsess sattus ohtu. Rabini järeltulijaks sai mõõdukas Shimon Peres, kuid 1996 kaotas Peres valimised ja asendati Likudi liidri, jäiga joone pooldaja Benjamin Netanyahuga. Kõigele vaatamata jätkas Arafat pingutusi kestva rahu saavutamiseks. 1996 valiti ta peaaegu 90% häältega omavalitsusliku Palestiina Rahvusnõukogu presidendiks.
Palestiina omavalitsuse juhina osutus Arafat võimujanuliseks. Tal oli võimalik kujundada Palestiina juhtimine niisuguseks, et kogu võim oli koondunud tema kätte, näiteks oli üksnes temal õigus kirjutada alla rahaeraldistele. Kui ta rahvusvahelise surve mõjul pidi ametisse määrama peaministri, loovutas ta sellele võimu üsna napilt. Esimene peaminister Mahmoud Abbas astus 4 kuud hiljem ametist tagasi. Teine peaminister Ahmed Korei (1937–2023) ähvardas samuti tagasiastumisega, püüdes sel moel välja pressida kontrolli julgeolekujõudude üle. Palestiinas kehtis üheparteisüsteem, mida kriitikud nimetasid korrumpeerunuks.[3]
Lugupidamist Arafati vastu vähendas see, kui USA ettevõttel 2000. aasta juulis korraldatud tippkohtumine ebaõnnestus ja palestiinlased alustasid neli aastat kestnud ülestõusu. Iisraeli sõjavägi purustas Arafati Gaza peakorteri ja pommitas ja tema residentsi Rām Allāh's. Kuid Iisrael ei suutnud teda rahuprotsessist välja tõrjuda ja Arafat jäi kuni surmani Palestiina poliitikat määravaks isikuks.[4]
29. oktoobril 2004 lendas Arafat Prantsusmaale ravile[5]. Tal kahtlustati leukeemiat ehk verevähki[5]. 31. oktoobril teatati, et Arafat ei põe verevähki ega mõnda muud eluohtlikku haigust[6], aga juba 3. novembril halvenes tema seisund sedavõrd, et ta viidi intensiivraviosakonda[7] ja päev hiljem langes ta koomasse[7]. 9. novembril teatati, et Arafatil olevat olnud ajuverejooks[7]. Samal ajal otsisid Palestiina poliitikud juba Arafati ametijärglast[7]. 10. novembril, veel enne Arafati surma nimetati Palestiina Omavalitsuse juhi kohusetäitjaks parlamendi spiiker Rauhī Fattūh, aga mitte määramata ajaks, vaid 60 päevaks alates Arafati surma päevast[7]. Fattūhi ülesanne oli oma ametiaja jooksul korraldada presidendivalimised[7]. Arafat suri juba järgmisel päeval kell 3.30 Pariisi lähedal Prantsuse sõjaväehaiglas[7].
Juba Arafati surma päeval sai Palestiina rahuprotsess tagasilöögi, kui Fatah' fraktsiooni juhiks valiti konservatiiv Farouk Kaddoumi, kes polnud nõustunud Arafati sõlmitud ajutise rahuleppega ega olnud seetõttu Palestiinasse tagasi tulnud, vaid jäänud Tunisesse ja hiljem elanud Süüria pealinnas Damaskuses.[7]
Arafati leinatalitus toimus 12. novembril Kairos ning sellel osalesid kõrged ametiisikud paljudest maailma riikidest. Arafati sarga vedasid sõjaväelennuväljale 6 musta hobust. Sealt toimetati kirst Jordani läänekaldale Rām Allāh'sse, kus Arafat mulda sängitati.[8]
Arafat ise tahtis saada maetud Jeruusalemma, sest palestiinlased ihkavad seda oma riigi pealinnaks. Kuid selle võimaluse välistas Iisraeli peaminister Ariel Sharon kategooriliselt. Matused Palestiinas lääneriikide riigipeade osavõtul olid samuti välistatud, sest palestiinlaste ülestõusu tõttu oli Iisrael kehtestanud seal ranged sissesõidupiirangud. Piirduda tuli sellega, et Palestiina alade ülemvaimulik Tayssir al-Tamimi puistas tema sargale Jeruusalemma mulda. Palestiinlaste lõplik eesmärk on siiski matta Arafat millalgi ümber Jeruusalemmas asuva al-Aqsa mošee maa-alale: see mošee on islami tähtsuselt kolmas pühapaik.[1]
Arafati surma järel nimetati Palestiina Vabastusorganisatsiooni liidriks Mahmoud Abbas, kes oli olnud Arafati esimene peaminister. Ta kogus valimistel absoluutse enamuse häältest, 62,32%. Ta oli olnud koos Arafatiga üks Fatah' asutajatest. Oslo rahulepingu allkirjastamise ajal oli ta üks Arafati saatjatest. Arafat ei kohtunud kunagi USA presidendi George Bushiga ja Iisrael ei lubanud tal kordagi tulla Jeruusalemma, aga Abbas tegi mõlemat juba 2003. aastal, kui ta oli Palestiina omavalitsuse peaminister. Abbasi juhtimisel sõlmisid Palestiina ja Iisrael juba 8. veebruaril 2005 relvarahu, mis lõpetas palestiinlaste ülestõusu.[9]
5. mail 2005 võitis Fatah' Palestiina kohalikud valimised.[10]
Arafāti surma pidasid paljud tema toetajad ja sugulased kahtlaseks. Arvati, et Arafāt võidi mürgitada. 27. novembril 2012 kaevati tema säilmed Rām Allāh' linnas hauast välja, et teha neile toksikoloogiline analüüs. Sellele sammule andis lõpliku tõuke Arafāti riiete analüüs, mille käigus leiti neilt ebatavaliselt suures kontsentratsioonis radioaktiivseid aineid. Toodi paralleel Aleksandr Litvinenkoga, kelle KGB oli mürgitanud polooniumi abil, mis on samuti radioaktiivne.
Tunnustus
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 198
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 199
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 199–200
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 1996, lk. 198–199
- ↑ 5,0 5,1 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 194
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 195
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 196
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 204
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 200
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 259
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Yāsir ‘Arafāt |
Eelnev puudub | Palestiina omavalitsuse president 1996–2004 | Järgnev Rauhī Fattūh (ajutine) |
- 1901 Dunant, Passy
- 1902 Ducommun, Gobat
- 1903 Cremer
- 1904 IDI
- 1905 Suttner
- 1906 Roosevelt
- 1907 Moneta, Renault
- 1908 Arnoldson, Bajer
- 1909 Beernaert, d'Estournelles de Constant
- 1910 IPB
- 1911 Asser, Fried
- 1912 Root
- 1913 La Fontaine
- 1917 Punane Rist
- 1919 Wilson
- 1920 Bourgeois
- 1921 Branting, Lange
- 1922 Nansen
- 1925 Chamberlain, Dawes
- 1926 Briand, Stresemann
- 1927 Buisson, Quidde
- 1929 Kellogg
- 1930 Söderblom
- 1931 Addams, Butler
- 1933 Angell
- 1934 Henderson
- 1935 Ossietzky
- 1936 Lamas
- 1937 Cecil
- 1938 Nanseni Pagulasbüroo
- 1944 Punane Rist
- 1945 Hull
- 1946 Balch, Mott
- 1947 FSC ja AFSC (kveekerid)
- 1949 Boyd Orr
- 1950 Bunche
- 1951 Jouhaux
- 1952 Schweitzer
- 1953 Marshall
- 1954 UNHCR
- 1957 Pearson
- 1958 Pire
- 1959 Noel-Baker
- 1960 Lutuli
- 1961 Hammarskjöld
- 1962 Pauling
- 1963 Rahvusvaheline Punase Risti Komitee ja Punase Risti Seltside Liiga
- 1964 King
- 1965 UNICEF
- 1968 Cassin
- 1969 ILO
- 1970 Borlaug
- 1971 Brandt
- 1973 Kissinger, Lê (keeldus auhinnast)
- 1974 MacBride, Satō
- 1975 Sahharov
- 1976 B. Williams, Corrigan
- 1977 AI
- 1978 as-Sādāt, Begin
- 1979 Ema Teresa
- 1980 Esquivel
- 1981 UNHCR
- 1982 Myrdal, García Robles
- 1983 Wałęsa
- 1984 Tutu
- 1985 IPPNW
- 1986 Wiesel
- 1987 Arias
- 1988 ÜRO rahuvalvejõud
- 1989 XIV dalai-laama
- 1990 Gorbatšov
- 1991 Suu Kyi
- 1992 Menchú
- 1993 Mandela, de Klerk
- 1994 ‘Arafāt, Peres, Rabin
- 1995 Pugwashi konverentsid, Rotblat
- 1996 Belo, Ramos-Horta
- 1997 ICBL, J. Williams
- 1998 Hume, Trimble
- 1999 MSF
- 2000 Kim
- 2001 ÜRO, Annan
- 2002 Carter
- 2003 ‘Ebādī
- 2004 Maathai
- 2005 IAEA, al-Barāda‘ī
- 2006 Grameen Bank, Yunus
- 2007 Gore, IPCC
- 2008 Ahtisaari
- 2009 Obama
- 2010 Liu
- 2011 Sirleaf, Gbowee, Karmān
- 2012 Euroopa Liit
- 2013 OPCW
- 2014 Satyarthi, Yūsafzay
- 2015 Tuneesia rahvusliku dialoogi nelik
- 2016 Santos
- 2017 ICAN
- 2018 Murad, Mukwege
- 2019 Ahmed
- 2020 WFP
- 2021 Ressa, Muratov
- 2022 Bjaljatski, Memorial, kodanikuvabaduste keskus
- 2023 Moḩammadī