Liivamäe lahing
| Liivamäe lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Suvesõjast | |||
| Toimumisaeg | 4. juuli 1941 | ||
| Toimumiskoht | Kilingi-Nõmme | ||
| Tulemus | Kilingi-Nõmme kaitsjate võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Liivamäe lahing oli 4. juulil 1941 Suvesõjas Kilingi-Nõmmes toimunud lahing pealetunginud Pärnu hävituspataljoni ja Kilingi-Nõmme omakaitse vahel, mis lõppes ründajate tagasilöömisega.
Eellugu
3. juulil 1941 kell 19.00 kukutasid kohalikud metsavennad Kilingi-Nõmmes Nõukogude võimu. Väheste relvadega varustatud grupp vallutas linnavalitsuse, postkontori ja raudteejaama. Kuigi võimu ülevõtmist Kilingi-Nõmmes suudeti algul Pärnu punaste võimumeeste eest hoida saladuses, vastates telefoni teel tehtud järelepärimistele, et "kõik on korras", said need olukorrast ikkagi teada ja Kilingi-Nõmmet saadeti tagasi vallutama hävituspataljoni umbes 150-meheline hästirelvastatud üksus.
Ründajatele astus vastu umbes 70 mehest koosnev vastupanusalk major Paul Lillelehe juhtimisel.[1] Abiks olid mitmed reservohvitserid ja Kaitseliidu juhid. Mehed paigutati linna lääneservale Liivamäe piirkonda mõlemale poole Pärnu maanteed.[2] Kaitsjate relvad olid põhiliselt jahipüssid ja püstolid, vintpüsse oli vähe ja needki olid vanad.[1]
Lahing
Liivamäe lahing toimus 4. juulil 1941. Kell 13.20 lähenesid Pärnu poolt kaks autobussi ja kuus veoautot, mis olid täis hävituspataljoni mehi. Major Lilleleht lasi neil sõita oma üksuse vasakule tiivale ja andis siis käsu avada tuli. Kuigi hävituspataljoni mehed ei pääsenud bussidest kohe välja ja nende neli kergekuulipildujat jäidki autodesse, oli hävituspataljonlaste tulejõud siiski tugevas ülekaalus, kuna nende relvad olid vintpüssid ja püstolkuulipildujad.
Lahing vältas ligi kolm tundi. Otsustaval hetkel, kui vastane alustas tugevat survet, sai major Lilleleht haavata ja juhtimise võttis üle leitnant Helmut Nirk. Kriitilisel hetkel saabusid linna kaitsjaile appi Voltveti metsakooli õpilased ja 17-meheline piirivalvurite rühm Mõisaküla ja Jäärja kordonist kapten Villem Raidi juhtimisel. Sestpeale võttis lahing otsustava pöörde ja hävituspataljonlased löödi tagasi.
Tagajärjed
Kaitsjate poolel langesid Karl Kuningas ja Heinrich Teder, haavata sai kaheksa meest.[1] Hävituspataljonlaste kaotused olid 68 langenut, 16 haavatut ja 10 vangistatut. Põgenedes jätsid nad maha kaks kergekuulipildujat, hulga püsse ja laskemoona.[2]
Tagasi Pärnu pagenud hävituspataljonlased teatasid, et neil olevat Kilingi-Nõmmes olnud vastas "saksa langevarjurite (sic!) ja metsavendade tugevad jõud". Ärahirmutatud Pärnu Linna Täitevkomitee ja Punaarmee komandöride ühisel nõupidamisel otsustati kiiresti asuda Kilingi-Nõmme piirile rajama kindlustisi. Uulu-Vaskrääma joonele saadeti pataljon punaväelasi koos kerge välipatareiga. Kilingi-Nõmme suunas aga tankiallüksus, mis pidi tegema kaugluuret.
5. juuli keskpäeval saabus Kilingi-Nõmme kümmekond tanki[viide?] ja koos nendega tulnud punaväeüksus alustas linnas kättemaksuoperatsiooni. Vastupanijad olid soomusmasinate vastu võimetud ja seetõttu sunnitud taanduma Talile. Punaväelased vabastasid Liivamäe lahingus vangi langenud hävituspataljonlased. Linna kammimisel avastasid nad haiglas ka Liivamäe lahingus haavata saanud Edgar Renneti ja mõrvasid ta haigla lähedal põllul. Major Lillelehel õnnestus sel ajal haiglast põgeneda. Läbiotsimistel leidsid punaväelased veel lahingus võidelnud Erich Joonsaare ja Heinrich Jakobsoni ning saatsid nad Pärnusse, kus nad veel samal õhtul mõrvati.[1]
Vaata ka
Viited
Välislingid
- Eesti aja lood. Okupatsioonid: Vastupanu ERR, 31. mai 2009
- Leonida Rebane. "70 aastat tagasi, 5. juulil 1941 põletasid venelased Kilingi-Nõmme maha". Pärnu Postimees, 17. juuni 2011
- Siim Sepper. Ajaloolane koostas Suvesõja ajaloo. 27. märts 2004
- v
- r
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) • Suvesõda • Sõjategevus Eestis 1941. aastal • Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944) • Sõjategevus Eestis (1944) • Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
