Jean-Paul Sartre

Jean-Paul Sartre

Sünniaeg	Jean-Paul Charles Aymard Sartre 21. juuni 1905 Pariis
Surmaaeg	15. aprill 1980 (74-aastaselt)
Matmispaik	Montparnasse'i kalmistu
Amet	näitekirjanik, kirjanik, filosoof
Autasud	Nobeli kirjandusauhind
Autogramm

[muuda Wikidatas]

Jean-Paul Charles Aymard Sartre [žan-pol sartr] (21. juuni 1905 Pariis – 15. aprill 1980) oli prantsuse kirjanik, filosoof ja kriitik, eksistentsialist.

Samuti kaitses ta inimõigusi, pööramata siiski tähelepanu nende rikkumistele sotsialismimaades. Tema mässuliste ideede najal on kasvanud eriti kolmanda maailma noored.^[viide?]

Elukäik

Sartre' ema neiupõlvenimi oli Anna-Marie Schweitzer ja ta oli Albert Schweitzeri lähedane sugulane. Jean-Pauli mereväeohvitserist isa suri, kui poiss oli 15-kuune.

Keskkoolis õppis ta La Rochelle'is. 1929. aastal lõpetas ta École Normale Superieure'i. Seal tutvus ta Simone de Beauvoir’ga, kellest sai ta elukaaslane. Sartre töötas 1931–1945 Le Havre'is filosoofiaõpetajana.

Tema üks tuntumaid romaane on "Iiveldus", mille autor kirjutas ülikooliprofessorina.

Sartre võitles tulihingeliselt kõige ebaõiglase vastu. Ta oli veendunud antifašist ning läks vabatahtlikult sõtta. Teise maailmasõja ajal oli ta lühikest aega Saksamaal vangis. 1945. aastal loobus ta õpetajaametist ning asutas ajakirja Les Temps Modernes ('moodsad ajad').

1940. aastail oli Sartre kommunismi suhtes skeptiliselt meelestatud. Muutus tuli 1952. aastal, mil Le Havre'is puhkes suur dokitööliste streik. Siis ütles kirjanik: "Kas tahame või mitte, aga vene sõdur on kommunist ja me peame teda toetama. Mina toetan kõigi maade kommunistlikke parteisid." Samas mõistis Sartre hukka Punaarmee invasiooni Ungarisse 1956 ja Tšehhoslovakkiasse.

Pärast Stalini surma 1953 tutvus ta kirjanik Konstantin Simonoviga ja külastas Nõukogude Liitu. Selle reisi ajal oli tal armulugu oma tõlgi Lena Zoninaga. Suvepuhkusel viibiv peasekretär Nikita Hruštšov kutsus ta oma suvilasse Gruusias, kuid suhtus kirjanikepaari väga tõrjuvalt. Otsustaval hetkel meenus peasekretärile, et 1956. aastal Roomas viibides oli Sartre teravalt arvustanud Nõukogude vägede invasiooni Ungarisse. "Teie, härra Sartre, olete kapitalismi sabassörkija," sõnas Hruštšov. "Ärge sekkuge meie riigi siseasjadesse." Liidu esimese mehe nõustaja andis nõu olla külalise vastu sõbralikum, Hruštšov aga vastas: "Mina tahan olla rangem, muidu nad ju ei mõista, mida on teinud." Lõpuks peasekretär leebus ja lõpetas vestluse sõnadega: "Ja siiski olete ka teie sõja vastu. Sellepärast me istumegi siin ja joome."

Külaskäik Eestisse

1964. aastal käisid Sartre ja Beauvoir Eestis. Vahetpidamata sebiv Beauvoir polevat lasknud väliselt veel noorel ja elujõus mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda. Pikk Beauvoir pidas väikest kasvu ja mitte just kõige nägusama välimusega Sartre'it teatud mõttes oma lapseks. Vabas kooselus oleva paari peresuhetest annab tunnistust ka see, et järglasi neil endil polnud, kuid see-eest adopteerisid mõlemad täisealisi lapsi.^[viide?]

Tõlkija Tatjana Hallap meenutab Sartre'i Eestis-käiku: "Sartre ja de Beauvoir armastasid väikeseid Eesti külapoode, kust nad ostsid veini, mis meenutas maitselt prantsuse omi. Veine aitas valida Lennart Meri, kes prantsuse keele hea oskuse tõttu neid kantseldas."

Uno Laht: "Kirjanikepaar toodi Kuku klubisse, kus toimus pidulik ja rikkalik lõunasöök, millest Sartre tublisti osa võttis. Veini ja õlut maitses vähe. Külaline jättis võrdlemisi kuiva mulje."

Nobeli auhind

1964. aastal tunnustati kirjanikku Nobeli kirjandusauhinnaga, millest Sartre loobus protestiks süsteemi vastu.

„Monsieur le Secrétaire. Olen kindlaist allikaist teada saanud, et mul on head väljavaated saada Teie preemiat. Ehkki seda on ebameeldiv teha enne hääletamist, pean ma Teile kirjutama, vältimaks arusaamatusi. Palun võtke kõigepealt vastu minu lugupidamine, Monsieur le Secrétaire, selle preemia eest, mida nii palju kirjanikke nii kõrgelt hindab. Siiski, personaalsetel ja enam vast objektiivsetel põhjustel ei soovi ma olla selle auhinna kandidaatide nimekirjas ei 1964. aastal ega hiljem. Palun, Monsieur le Secrétaire, võtke vastu minu sügavad vabandused.“
– Jean-Paul Sartre. Pariis, 14. oktoober 1964

Ühiskondlik tegevus

Sartre oli Vietnami sõja vastane aktivist.

1970. aastal ta vahistati, sest müüs tänaval maoistlikku ajalehte, mis oli keelatud.

Haigus

Sartre'i haigusest saab lugeda Simone de Beauvoiri 1984 avaldatud raamatust "Hüvastijätutseremoonia", kus kirjeldati Sartre'i kümmet viimast, vaimselt nõtra aastat. Elu lõpus lisandus täielikule kontaktivõimetusele ka füüsiline pimedus. Sartre suri 1980 kopsuhaigusse.

Tsitaate

Kogu materialismi tulemus on see, et kõiki inimesi, kaasa arvatud seda, kes filosofeerib, koheldakse nagu objekte, määratud reaktsioonide ansamblit, mida mingil viisil ei eristata omaduste ja nähtuste ansamblist, mis moodustavad laua või tooli või kivi.
Ainult inimolendite puhul eelneb eksistents loomusele; inimene teeb end selleks, kes ta on. Kui Jumalat pole olemas, siis on vähemalt üks olend, kelles eksistents eelneb loomusele, olend, kes eksisteerib enne, kui teda saab ühegi mõiste abil defineerida ja see olend on inimene. Alguses inimene eksisteerib, ilmub, astub lavale ja alles hiljem defineerib ta end.
Valida, saamaks selleks või tolleks, tähendab samal ajal kinnitada selle väärtust, mida me valime, sest me ei saa kunagi valida halba. Me valime alati hea.
Olete vaba, valige, see tähendab – leiutage.

Teosed

Romaanid

"Iiveldus" ("La nausée") (1938, eesti keeles 2002)

Antoine Roquentin, kes on end pärast pikki reisiaastaid sisse seadnud ühte Prantsuse sadamalinna, asub lõpetama uurimust ühe tuntud poliitikategelase kohta. Teda hakkab aga painama kummaline iiveldustunne, mis saadab teda kõikjal: kirjutades uurimust, kohtudes sõpradega ning isegi siis, kui tema mõtted kanduvad Annyle, tüdrukule, keda kunagi armastas… See on paeluv ja filosoofilise tooniga lugu iseendasse vaatamisest ja eksistentsiaalsuse lätete avastamisest.

"Sõnad" ("Les mots") (1964) tõlkinud Leili-Maria Kask. Perioodika (Loomingu raamatukogu, 1965, 25/26 (397/398))

Novellikogu

"Sein" (1939; niminovell eesti keeles Looming 1938/10 ja kogumikus "Prantsuse novell", 1973)

Näidendid

"Kärbsed" (1943)
"Räpased käed" (1948)
"Kurat ja Vanajumal" (1951)
"Kinnine kohus" (1944, eesti keeles koos "Altona vangidega". Tõlkinud E. Vasara, Tatjana Hallap, Eesti Raamat, 1989
"Altona vangid" (1959; eesti keeles 1989)
"Sõnad" (1964; eesti keeles 1965 ja 2006)

Filosoofilised raamatud

"L'être et le néant", 1943
"Critique de la raison dialectique", 1960

Kirjandus

Albert Trummal, "J.-P. Sartre. A. Camus" (XIX–XX sajandi väliskirjanikke, XI). TRÜ rotaprintväljaanne, 1971, lk 4–67
Tadeusz M. Jaroszewski, "Kadunud inimeste ateism. Ülevaade Jean-Paul Sartre'i ateismist" – artiklite kogumikus "Rotterdami Erasmusest Bertrand Russellini". Tõlkinud M. Lumi, Eesti Raamat, Tallinn 1972, lk 158–193
Leili-Maria Kask, "Jean-Paul Sartre surnud" – Looming 1980, nr 5, lk 750–751
Andres Küng, "Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost". Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär, LR 1990, nr 10, lk 42–50
Paul Johanson, "Jean-Paul Sartre, väike tindine karvakera". Tõlkinud Aet Varik – Looming 2000, nr 1, lk 116–126, ja nr 2, lk 265–279
Katre Talviste, "Kurja kirjanikus suurus: prestiiži ja ideoloogia konfliktid prantsuse tuumautorite retseptsioonis Sartre'i näol" (Sartre eesti kirjanduskriitikas viimase poole sajandi jooksul) – kogumikus "Kohandumise märgid", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2002, lk 121–127