John Steinbeck

John Steinbeck
John Steinbeck (1939)
Sündinud 27. veebruar 1902
Salinas, California
Surnud 20. detsember 1968
New York
Elukutse kirjanik
Tuntud teoseid
  • "Hiirtest ja inimestest"
  • "Vihakobarad"
  • "Hommiku pool Eedenit"
Tunnustus
  • Pulitzeri ilukirjandusauhind
  • Nobeli kirjandusauhind
Autogramm

John Steinbeck (27. veebruar 1902 Salinas – 20. detsember 1968 New York) oli USA kirjanik. Tema tuntumad teosed on Pulitzeri preemia saanud "Vihakobarad", "Hommiku pool Eedenit" ning "Hiirtest ja inimestest". 1962. aastal pälvis Steinbeck Nobeli kirjandusauhinna.

Elukäik

132 Central Avenue, Salinas, California, USA. Steinbecki lapsepõlvemaja

John Ernst Steinbeck sündis USA California osariigis. Temas voolas saksa ja iiri verd. Lapsena elas Steinbeck väikses maakohas ja veetis suved rantšodes töötades. Seal puutus ta kokku ka immigrantidest töölistega ning sai aimu immigrandielu raskustest ja elu pahupoolest. Hiljem käsitles ta neid teemasid ka oma teostes, näiteks romaanis "Hiirtest ja inimestest".

1919. aastal hakkas John Stanfordi ülikoolis bioloogiat õppima, 1925. aastal visati ta ülikoolist välja ning pidi leiba teenima väga erinevates ametites. Californias kalakasvanduses töötades tutvus ta Carol Henninguga. Steinbeck ja Henning abiellusid 1930. aasta jaanuaris ning elasid Steinbecki isa suvilas. Tänu vanemate poolt tagatud tasuta elamisele ja rahalisele abile sai Steinbeck viimaks kirjutamisele keskenduda.

1942. aastal lahutati Steinbecki ja Henningu abielu. Samal aastal abiellus Steinbeck Gwyndolyn Congeriga.[1] Sellest abielust sündisid Steinbecki pojad Thomas Myles Steinbeck (1944–2016) ja John Steinbeck IV (1946–1991).

1943. aastal osales Steinbeck teises maailmasõjas sõjakorrespondendina. Ta viibis Vahemere ümbruses, kuid sai 1944. aastal Põhja-Aafrikas vigastada ja pöördus tagasi koju.

1948. aastal lahutati ka Steinbecki teine abielu. Samal ajal suri tema hea sõber Ed Ricketts ning Steinbecki sõnul põhjustas see sügavat depressiooni.

1949. aastal tutvus Steinbeck Elaine Scottiga, kellest sai kirjaniku kolmas abikaasa. See abielu kestis kuni mehe surmani 1968. aastal. Steinbeck suri südamerikke tõttu ning vastavalt kirjaniku soovile tema põrm tuhastati. Urn maeti Salinase kalmistule Steinbecki vanemate lähedusse. 2004. aastal maeti sinna ka Elaine Steinbeck.

Kirjanduslik tegevus

Steinbecki keskus (Salinas, California, USA) on ainus ühe kirjaniku muuseum USA-s

Steinbecki ideoloogilises mõttes mõnevõrra heitliku, ent alati meisterliku loomingu võlu seisneb tema humaanses ja targas lähenemises oma kangelastele, kodanikutunde erksuses, psühholoogilise haarde sügavuses ja võrratus, põhiliselt leebes huumoris, mis tihti teravneb lõikavaks irooniaks. Tema teoseid läbivale loodusromantikale sekundeerib kohatine kaldumine idüllilisusse ja sentimentaalsussegi. Kogu tema loomingut ilmestab usk püsivaisse väärtustesse ja nende otsimine kalestuvas nüüdismaailmas.

Steinbecki esimene kriitikute tunnustuse pälvinud romaan oli 1935. aastal ilmunud "Tortilla kõrgendik" (Tortilla Flat; e.k. ka "Tortilla Flati agul"). Teos kirjeldab kodutute noorte meeste seiklusi Montereys pärast esimest maailmasõda. Steinbeck võrdleb neid iroonilises võtmes müütiliste rüütlitega, kes ei hooli Ameerika ühiskonna kommetest ja moraalinormidest ning kelle elu keskmes on vein ja lõbustused. Teose ainetel valmis 1942. aastal ka samanimeline film.

1937. aastal ilmunud "Hiirtest ja inimestest" on traagiline lugu kahe immigrandist töölise elust ja unistustest. 1962. aasta Nobeli auhinna tseremoonial kirjeldati teost kui "väikest meistriteost"[2] Ka romaani põhjal valminud teatrilavastust saatis suur edu. Steinbeck keeldus lavastust vaatamast, öeldes, et tema enda ettekujutus teosest on juba täiuslik ja see, mida ta laval näeks, oleks igal juhul pettumus. 1939. aastal valmis Hollywoodis ka samanimeline film.

Edule järgnes 1939. aastal "Vihakobarad", mida peetakse Steinbecki parimaks teoseks. Ilmumise aastal oli tegu suurima läbimüügiga ilukirjandusraamatuga USA-s. Romaan põhineb Steinbecki kirjutatud ajaleheartiklitel, mis käsitlesid immigrantidest töölisi. 1940. aastal pärjati teos Pulitzeri preemiaga.[3] Romaani põhjal valmis ka film, mille peaosaline Henry Fonda oli nomineeritud parima näitleja Oscarile.

"Vihakobarad" pälvis ka negatiivset vastukaja. Selle põhjuseks olid Steinbecki poliitilised vaated, kapitalismi negatiivses võtmes kirjeldamine ning tööliste raskustele kaasatundmine. 1939. augustis keelati teos riigi rahastatavates koolides ja raamatukogudes, ning väideti, et romaan on ebasünnis ega kajasta riigis valitsevat olukorda adekvaatselt. Keeld kestis 1941. aasta jaanuarini.

Ed Ricketts

1930. ja 1940. aastatel mõjutas Ed Ricketts oluliselt Steinbecki loomingut. Nad võtsid sageli ette väikseid reise California rannikul, et Steinbeckile kirjutamisest puhkust anda, ning kogusid loodusmeeneid, mida Ricketts elatise teenimiseks müüs. Ricketts on mitme Steinbecki tegelase prototüüp, näiteks on tema pealt sündinud Ricketts Doc romaanis "Karbitänav". Sel perioodil käsitles Steinbeck oma teostes sageli ka looduse ja ökoloogiaga seotud teemasid.[4] Rickettsi eluloo autori hinnangul langes Steinbecki teoste tase pärast Rickettsi surma 1948. aastal. Ainsaks erandiks pidas ta romaani "Hommiku pool Eedenit".

Teine maailmasõda

1943. aastal töötas Steinbeck Teises maailmasõjas New York Herald Tribune'i sõjakorrespondendina. Steinbeck naasis sõjast mitme šrapnellihaava ja psüühilise traumaga. Nagu ikka, ravis Steinbeck end kirjutamisega. Näiteks kirjutas ta Alfred Hitchcocki filmile "Päästepaat" (Lifeboat, 1944) stsenaariumi. Hiljem nõudis Steinbeck oma nime eemaldamist filmi lõputiitritest, sest tema arvates oli filmi lõppversioonil rassistlik alatoon. 1945. aastal kirjutas Steinbeck koos Jack Wagneriga filmi "A Medal for Benny" stsenaariumi. 1945. aastal valmis romaan "Karbitänav" (Cannery Row), mis oli inspireeritud Steinbecki koduigatsusest Monterey järele. Teos osutus nii populaarseks, et 1958. aastal nimetati selle tegevuspaik – Ocean View Avenue Montereys – ümber Cannery Row'ks.

Pärast sõja lõppu kirjutas Steinbeck jutustuse "Pärl", mis samuti kinolinale jõudis. Filmivõtetel Mehhikos sai Steinbeck inspiratsiooni ka järgmise filmistsenaariumi jaoks. "Viva Zapata" režissöör oli Elia Kazan ning peaosi mängisid Marlon Brando ja Anthony Quinn (kes sai 1952. aastal rolli eest parima kõrvalosa Oscari).

New York

1950. aastal abiellus Steinbeck viimast korda. 1952. aastal hakkas ta kirjutama romaani "Hommiku pool Eedenit". Steinbeck pidas seda oma parimaks romaaniks. Koostöös režissöör Elia Kazaniga jõudis "Hommiku pool Eedenit" ka kinolinale. Selles filmis tegi oma esimese suurema filmirolli James Dean.

"Teekond Charley'ga" on reisikiri, mis kirjeldab Steinbecki ja tema puudli Charley reisi Ameerikas 1960. aastal. Selles teoses tunneb Steinbeck kahetsust kaotatud nooruse ja juurte pärast. Ühtlasi kiidab ja kritiseerib ta Ameerikat. Steinbecki poja Tomi sõnul võttis isa reisi ette, sest teadis, et on suremas ning soovis veel viimast korda Ameerikat näha.

Steinbecki viimaseks jäänud romaan "Me tusameele talv" ilmus 1961. aastal. Teos räägib Ameerika Ühendriikide moraalsest allakäigust peategelase Ethani silmade läbi. Teos ei pälvinud kriitikute tunnustust. Kuigi paljud said aru romaani olulisusest, oldi siiski pettunud, et teos ei sarnanenud "Vihakobaratega". Kuue viimase eluaasta jooksul ei kirjutanud Steinbeck enam ühtegi romaani. Arvatakse, et põhjuseks oli viimasele romaanile osaks saanud jahe vastuvõtt ja kriitikute protest pärast Steinbeckile Nobeli auhinna määramist.

1964. aastal pälvis Steinbeck riigi ühe kõrgeima autasu – Presidendi Vabadusmedali.

Teosed

Romaanid

  • "Hiirtest ja inimestest"
  • "Vihakobarad"
  • "Karbitänav"
  • "Hommiku pool Eedenit"
  • "Me tusameele talv"
  • "Oli kord sõda"

Reisikirjad

  • "Teekond Charley'ga. Ameerikat otsimas"

Jutustused

  • "Pärl"

Teosed eesti keeles

  • "Pärl" (The Pearl; novell). Tõlkinud Edith Roks, LR 1957, nr 13
  • "Tortilla kõrgendik; Kuu on madalal" (Tortilla Flat; The Moon Is Down; lühiromaanid). Tõlkinud Ilmar Külvet, Eesti Kirjastus Orto, Toronto 1961
  • "Krüsanteem" (novell) – raamatus "Broadway öö" (valimik ameerika novelle), Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 133–144
  • "Me tusameele talv" (The Winter of Our Discontent; romaan). Tõlkinud Harald Rajamets, LR 1963, nr 48–51; 2. trükk: Eesti Raamat 1982; 3. trükk: sari "Pegasuse klassika", Pegasus, 2007
  • "Vihakobarad" (The Grapes of Wrath; romaan). Tõlkinud Juhan Lohk. Sari "XX sajandi raamat", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964
  • "Teekond Charley'ga Ameerikat otsimas" (Travels with Charley in Search of America; reisikiri). Tõlkinud Johannes Seppik, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964
  • "Karbiküla" (Cannery Row; romaan). Tõlkinud Harry Ingelman. Orto, Toronto 1967
  • "Kirelõõm" (Burning Bright; dramaatiline jutustus). Tõlkinud Vilma Jürisalu. Kuldsulg, Tallinn 1994
  • "Tortilla Flati agul" (Tortilla Flat; romaan). Tõlkinud Maia Planhof. Eesti Raamat, Tallinn 1995
  • "Hommiku pool Eedenit" (East of Eden; romaan). Tõlkinud Pille Runtal; järelsõna: David Wyatt. Varrak, Tallinn 2001
  • "Karbitänav" (Cannery Row; romaan). Tõlkinud Kalevi Kvell. Elmatar, Tartu 2007
  • "Hiirtest ja inimestest" (Of Mice and Men; jutustus). Tõlkinud Udo Uibo. Sari "Pegasuse klassika", Tallinn 2007

Tunnustus

Viited

  1. ↑ Fensch, T. (2002). Steinbeck and Covici. New Century Books. Lk lk.33. ISBN 978-0-930751-35-7.
  2. ↑ NobelPrize.org (Vaadatud 9.04.12)
  3. ↑ Pulitzeri kirjandusauhinna võitjad
  4. ↑ Bruce Robisoni arvustus Eric Enno Tamme raamatu "Beyond the Outer Shores: The Untold Odyssey of Ed Ricketts, the Pioneering Ecologist who Inspired John Steinbeck and Joseph Campbell" kohta, American Scientist, vol. 92, no. 6 (November–Detsember 2004), lk. 1: Mavericks on Cannery Row

Kirjandus

  • Erna Siirak, "John Steinbeck eesti lugeja laual" – Looming 1964, nr 11, lk 1735–1743
  • Urve Lehtsalu, "Steinbecki kõnekujundid eesti keeles" (tõlkearvustus) – Keel ja Kirjandus 1966, nr 4, lk 251–255
  • "20. sajandi väliskirjandus", Valgus, Tallinn 1971, lk 582–586

Välislingid

Tsitaadid Vikitsitaatides: John Steinbeck
  • Katkendeid John Steinbecki loomingust Eesti Raadio arhiivist
  • Jüri Ehlvest. Vihastamapanev John Steinbeck, Eesti Päevaleht, 22. veebruar 2002
Nobel

1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965  Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 García Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo • 2013 Munro • 2014 Modiano • 2015 Aliaksijevič • 2016 Dylan • 2017 Ishiguro • 2018 Tokarczuk • 2019 Handke • 2020 Glück • 2021 Gurnah • 2022 Ernaux • 2023 Fosse