Yasunari Kawabata

Yasunari Kawabata

Sünniaeg	11. juuni 1899
Surmaaeg	16. aprill 1972 (72-aastaselt)
Amet	kirjanik
Autasud	Nobeli kirjandusauhind
[muuda Wikidatas]

Yasunari Kawabata (jaapani keeles 川端康成 Kawabata Yasunari); 11. juuni 1899 – 16. aprill 1972) oli Jaapani kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (1968).

Elulugu

Yasunari Kawabata sündis Ōsakas arsti perekonnas. Juba kolmeaastaselt jäi ta orvuks ja teda kasvatasid vanavanemad. Vanaema suri neli aastat hiljem ja Kawabata ainus õde siis, kui tulevane kirjanik oli üheksa-aastane. Pärast vanaisa surma, kui Kawabata oli 14-aastane (mõnedel andmetel ka 17-aastane), jätkas ta oma eluteed iseseisvalt.

1920. aastal asus Kawabata kirjandust õppima Tōkyō Keiserlikku Ülikooli, mille ta lõpetas 1924. aastal. Kawabata oli tugevalt mõjutatud Euroopa 20. sajandi alguse avangardsest kirjandusest ning asutas koos mõnede teiste jaapani noorte kirjanikega uuendusmeelse kirjandusliku ajakirja Bungei Jidai ('Kirjanduslik Ajastu'). Kawabata esimene tuntust toonud jutustus "Izu no odoriko" ("Tantsijanna Izust") avaldati 1926. aastal.

Kawabata abiellus 1931. aastal ja kolis Kamakurasse. Teise maailmasõja ajal jäi kirjanik sõjategevusest kõrvale. Sõja järel ilmusid Kawabata kolm kõige tuntumat teost: "Yukiguni" ("Lumine maa"; 1947), "Sembazuru" ("Tuhat kurge"; 1951) ja "Yama no oto" ("Mäe hääl"; 1954).

1960. aastatel külastas Kawabata Ameerika Ühendriike, pidades loenguid ülikoolides. 1960. aastate lõpul muutus Kawabata ühiskondlikult aktiivseks, osaledes muu hulgas poliitilistes kampaaniates. Aastatel 1948–1965 oli ta Jaapani PEN-klubi president. 1952. aastal sai ta romaani "Tuhat kurge" eest Jaapani Kunstide Akadeemia auhinna ja valiti 1953. aastal selle liikmeks. 1968. aastal anti Kawabatale esimese Jaapani kirjanikuna Nobeli kirjandusauhind. Auhinna vastuvõtmise kõnes mõistis Kawabata hukka enesetapu, viidates sellega ilmselt mitmetele Jaapani kirjanikele, kes olid endalt elu võtnud. Oma viimased eluaastad veetis Kawabata tagasitõmbunult Kamakuras. Kirjanik suri 16. aprillil 1972 vingugaasimürgitusse.

Looming

Kawabata uuendas Jaapani kirjandust, eemaldudes seni traditsiooniks olnud realistlikust stiilist. Oma varajastes töödes eksperimenteeris kirjanik sürrealismiga (stiil, mis on hiljem edasi kandunud läbi kogu 20. sajandi Jaapani kirjanduse), lõplikult tuntuks sai ta siiski tänu oma hilisemale impressionistlikule kirjutamislaadile. Kawabata teosed on tüüpiliselt väga psühholoogilised ja toetuvad eleegiliselt Jaapani esteetikale. "Tuhat kurge" põhineb Jaapani kirjanduse klassikal, "Genji monogataril", teose tegevus toimub Jaapani teetseremoonia taustal. Üks Kawabata romaan, "Meijin" räägib 1938. aastal toimunud go-mängust vana meistri ja noore pretendendi vahel.

Valik teoseid

Izu no odoriko (伊豆の踊り子), 1926
Kanjo soshoku, 1926
Asakusa Kurenaidan, 1930
Kinju, 1933
Hana no warutsu, 1937
Jurokusai no nikki, 1948
Yukiguni (雪国), 1937–1947
Hokuro no tegami, 1950
Maihime, 1951
Sembazuru (千羽鶴), 1951
Meijin (名人), 1951–1954
Hi mo stuki mo, 1953
Yama no oto (山の音), 1954
Mizuumi, 1954
Tokyo no hito, 1955
Niji ikutabi, 1955
Onna de aru koto, 1957
Kazu no aru michi, 1959
Nemureru bijo, 1961
Koto, 1961–1962
Kawa no aru shitamachi no hanashi, 1962
Kataude, 1964
Utsukushisa to kanashimi to, 1965
Rakka ryusui, 1966
Gekka no mon, 1967
Utsukushii nihon no watakushi, 1969
Bi no sonzai hakken, 1969
Tenohira ho shosetsu, 1971

Teosed eesti keeles

"Mäe hääl" (romaan), 1980 (tõlkinud Agu Sisask, Ülle Udam)
"Lumine maa" (romaan), 1989 (tõlkinud Ülle Udam)
"Tuhat kurge" (romaan), 2001 (tõlkinud Agu Sisask)
"Vana pealinn" (romaan), 2001 (tõlkinud Agu Sisask; avaldatud samas köites eelmisega)