Hermann Hesse

Hermann Hesse

Sünniaeg	2. juuli 1877 Calw (Saksa keisririik)
Surmaaeg	9. august 1962 (85-aastaselt)
Matmispaik	Montagnola kalmistu
Amet	luuletaja, maalikunstnik, filosoof, illustreerija, kirjanik
Autasud	Nobeli kirjandusauhind, Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind
Autogramm

[muuda Wikidatas]

Hermann Karl Hesse (2. juuli 1877 Calw – 9. august 1962 Montagnola) oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Ta tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas.

Ta teosed on näiteks "Stepihunt", "Siddhartha" ja "Klaaspärlimäng". Ta sai 1946. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

Päritolu

Hesse vanemad olid misjonärid Indias. Tema isa Johannes Hesse oli baltisakslane, kes sündis Paides ja kasvas Eestis 11 aastat. Seetõttu sai Hermann sündides nii Saksamaa kui ka Venemaa kodakondsuse.^[1] Hesse sõnul oli tema isapoolsetel baltisaksa juurtel väga oluline osa tema enda identiteedi väljakujunemisel.

Isapoolne vanaisa Carl Hermann Hesse oli lõpetanud Tartu ülikooli ja töötanud Paides kreisiarstina, onu Benjamin Hermann Karl Hesse oli Rõngu Mihkli koguduse, Tallinna Toomkoguduse ja Tallinna Oleviste koguduse pastor ning Tallinna Linnamisjoni asutaja. Ema Marie Gundert oli Württembergi indoloogi tütar.

Elulugu

Hermann Hesse sündis Calwi linnas Württembergis Saksamaal misjonäri perekonnas.

Tal oli 5 õde-venda, kellest kaks surid juba imikueas.

Hesse kasvas üles Švaabimaa pietistide perekonnas, milles kehtis põhimõte koondada usklikke väikestesse mõttegruppidesse.

1890. aastast õppis Hesse Göppingeni ladina koolis, mille lõpetamise (Landexamen) järel sai ta õiguse õppida tasuta evangeelses seminaris. Aastal 1891 põgenes ta evangeelsest seminarist. Hiljem vahetas ta sageli töökohti (raamatukaupluse õpipoiss, mehaaniku õpipoiss, antiigikaupmees jne). 1904. aastal pühendas ta end kirjandusele Gaienhofeni külas (praegu asub seal üks paljudest Hessele pühendatud muuseumidest).

Aastal 1905 abiellus Hesse Maria Bernoulliga, neil sündis kolm poega. Aastatel 1910–1912 reisis ta palju: Austriasse, Itaaliasse, Šveitsi ja Indiasse. Aastal 1911, pärast reisi Indiasse, asus ta koos perega elama Berni. Alates 1919. aastast elas Hermann Hesse peamiselt Montagnolas Tessini kantonis. Neli aastat hiljem sai temast Šveitsi kodanik. Mõni aeg pärast seda lahutas ta end abikaasast, 1924. aastal abiellus Ruth Wengeriga, hiljem kunstiajaloolase Ninon Dobliniga. Hesse elas Montagnolas surmani 9. augustil 1962.

Looming

Kirjanduslikku tegevust alustas luulega ja impressionistliku proosaga. Varasemas loomingus huvitus ta peamiselt inimese eneseleidmisest (nt "Peter Camezind"). Hesse oli luuletaja, jutustaja, esseist (näiteks esseed Novalisest, Goethest, Hölderlinist), kriitik ja maalikunstnik, aga ta huvitus ka muusikast.^[2]

Teosed

"Peter Camenzind" (1904, romaan, eesti keeles 1952 Torontos pealkirjaga "Mägede poeg" (tõlkija Dagmar Stock); Mati Sirkli uues tõlkes pealkirjaga "Peter Camenzind" 2007)
"Ratta all" ("Unterm Rad", 1906)
"Gertrud" (1910, eesti keeles 1997)
"Rosshalde" (1914)
"Knulp: kolm lugu Knulpist" (1915, eesti keeles 1997)
"Pilk kaosesse" (esseekogu, 1920)
"Demian" (romaan, 1919, eesti keeles 1994)
"Klingsori viimane suvi" (1920, eesti keeles 1965)
"Siddhartha" (1922, eesti keeles 1986 ja 2004)
"Supelsaks" (1925, eesti keeles 2003)
"Nürnbergi reis" (1927)
"Stepihunt" (1927, eesti keeles 1973, 1993 ja kahes trükis 2002)
"Narziss ja Goldmund" (1930, eesti keeles 1995 ja 1996)
"Tee sissepoole" (jutustustekogu, 1931)
"Hommikumaaränd" (1932, eesti keeles 1986 ja 2004)
"Klaaspärlimäng" (1943, eesti keeles 1976 ja 2005)
"Meenutusi arstidest" (neli esseed, sh "Vanaisa Hesse, 1960)^[3]
"Astmed" (luulevalimik; 1961)

Eesti keeles on ilmunud veel proosavalimikud "Eelkevad" (1929), "Unenäokingitus" (1970) ja "Lõputu unenägu: muinasjutte, autobiograafilist" (1990), esseevalimik "Fantaasiad" (1995), tsitaadivalimik "Võluri sõnad" (2000) ning kogumik "Muusika: tähelepanekud, luuletused, retsensioonid ja kirjad" (2005).

Tunnustus

1904 – Wiener Bauernfeld-Preis
1936 – Gottfried-Keller-Preis
1946 – Goethe auhind
1946 – Nobeli kirjandusauhind
1950 – Willhelm Raabe-Preis
1954 – Orden Pour le Mérite
1955 – Friedenspreis des Deutschen Buchhandels (Saksa raamatukaubanduse rahupreemia)

Viited

↑ Weltbürger – Hermann Hesses übernationales und multikulturelles Denken und Wirken. An exhibition of the Hermann-Hesse-Museum of the City of Calw from 2. July 2009 to 7. February 2010.
↑ Hermann Hesse. "Muusika. Tähelepanekud, luuletused, retsensioonid ja kirjad." (Koostanud Volker Michels. Sisaldab: Hermann Kasack. "Essee Hermann Hessest." Valikbibliograafia lk. 245–250. Bibliograafia lk. 255–256. Hesse viisistuste ja teksti algussõnade register lk. 251–254.) Saksa keelest tõlkinud: proosa – Helga Kross, Krista Räni (Läänemets) ja Mati Sirkel ; luule – Indrek Hirv, Ain Kaalep, Kalle Kurg ja Marju Riisikamp. Tallinn, Kunst, 2005. ISBN 9949407583
↑ "Arstist vanaisa vestis Hermann Hessele lugusid meie oma Paidest". Maaleht. Vaadatud 1. juunil 2023.

Kirjandus

Heino Gustavson, "Nobeli preemia laureaadi juured Paides" – Kultuur ja Elu 1985, nr 3, lk 34–38
Helle Luht, "Hermann Hesse sidemeist Eestiga" – Keel ja Kirjandus 1987, nr 2, lk 78–82
Hermann Hesse, "Vanaisa Hesse" – Edasi 8. august 1987

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hermann Hesse

Tsitaadid Vikitsitaatides: Hermann Hesse

Hermann Hesse loeb oma luuletuse "Im Nebel" ja teisi luuletusi
Toomas Liiv, "Hesse hiidnaise jube armunaeratus" ("Narziss ja Goldmund") – Eesti Päevaleht 5. veebruar 1996
Ilmar Vene, Uusaja sügisel (Narziss ja Goldmund) – Postimees 21. veebruar 1996, lk 14
Jaak Kärdi, "Ühe pihtimuse konspekt" (Gertrud) – Postimees 26. november 1997, lk 15
Jaak Kärdi, "Eluga lõpparvet tegev rändur ehk kolm lugu Knulpist" – Postimees 2. veebruar 1998, lk 16
Mati Sirkel, "Hermann Hessele tagasi mõeldes" – Eesti Päevaleht-Arkaadia, 10. mai 2002, lk 14
Krista Räni, Paljastused tervisevetel (Supelsaks) – Postimees 13. juuni 2003, lk 22